3

Erkki Bahovski: Süüria püssirohutünn

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Erkki Bahovski.

Erkki Bahovski

Diplomaatia peatoimetaja

Süürias sõdib liiga palju osapooli. Esmaspäeva õhtul tulistasid Süüria õhutõrjejõud alla Vene luurelennuki Il-20. Hukkus 15 inimest. Ent Süüria õhutõrje elavnes siiski siis, kui Iisraeli armee oli korraldanud Latakia lähistel õhurünnaku.

Nn sõbralik tuli (friendlyfire) pole mingi uudis. Seda esines näiteks brittidel Iraagi sõja algul 2003. aastal, kui Briti õhujõud ei suutnud oma tegevust lahingutes koordineerida. Ometi on Süüria midagi muud kui Iraak. Sellepärast, et Iraagis oli tegemist vaid brittide enestega, kui jutt käib sõbralikust tulest.

Süürias on keeruline jälgida, kes kellega sõdib. Iraagis oli vähemalt algul lihtne – Saddam versus USA juhitud koalitsioon. Süüria kodusõda on kui pudru ja kapsad ja sõnal „kodu” on on vaid ses mõttes tõene tähendus, et alguse on see sõda saanud tõesti Süüriast (mõni ütleb nüüd, et tegemist on Iraagi sõja järelmitega), kuid praeguseks on sinna segatud väga palju osapooli.

Igatahes oli Vene pool kärme süüdistama Iisraeli, sest viimane oli luurelennukile teada andnud rünnakukavast ainult minut enne selle toimumist. Hiljem aga võttis Vene president Vladimir Putin tooni maha, nimetades toimunut „tragöödiaks”. Võrdlust kolme aasta taguse olukorraga, kus Türgi tulistas alla Vene lennuki, Putin endale ei lubanud, nimetades nüüdset juhtumit täiesti erinevaks. Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu helistas Putinile, avaldades kaastunnet ja lubades uurimisel igasugust koostööd.

Iisraelil on Süürias palju mängus. Pole juhus, et Netanyahu oli üks väheseid maailma liidreid, kes seisis koos Putiniga Moskvas 9. mai võiduparaadil. Iisrael peab enda esmaseks julgeolekuohuks Iraani ja selle käepikendust Hezbollah’d. Iisraeli rünnak oligi suunatud Hezbollah’le mõeldud relvatarnete vastu ja Iisraeli üheks eesmärgiks on takistada Iraanil saamast Süürias endale mingisugune sõjaline eelpost.

Seni võis Iisrael end kaitsta, kartmata suurriikide otsest pahameelt, ent kodusõda Süürias on kõike muutnud. Segasemaks muudab olukorra seegi, et USA on taganenud Iraani tuumaleppest, kuid sellest hoiavad kinni Euroopa Liit ja Venemaa. Iisrael on nautinud Trumpi administratsiooni suurt toetust, kuid see ei tähenda, nagu ei peaks ta arvestama teiste mängijatega piirkonnas.

Äsja lõppesid Venemaa sõjaväeõppused Vostok-2018, millest ametlikel andmetel võttis osa 300 000 sõjaväelast. See arv võib olla üles puhutud, kuid praeguse loo kontekstis on tähtis, et Venemaa kasutas õppustel ka Süüriast saadud kogemusi. Vene kaitseministeeriumi andmeil on Süüriasse saadetud 63 000 Vene sõjaväelast ja Vene õhurünnakud on tapnud 86 000 mässulist. Jah, 86 000 – võrdluseks, et Ida-Ukrainas on alates 2014. aastast tapetud veidi üle 10 000 inimese, kellest kõik pole muidugi võitlejad. Kuid vaevalt, et sellest 86 000-st ka kõik võitlejad on.

Tegu on ametlike arvudega. Selle aasta veebruaris kaotas mõnisada võitlejat (arvud on erinevad ja vastukäivad) Vene paramilitaarne grupp Wagner, kes jäi ette ameeriklaste õhurünnakule ja kel puudus õhutugi. Venemaa on kasutanud sõjatandritel sääraseid gruppe varemgi, olgu piirkonnaks siis Ukraina või ka Aafrika. Ning jätkuvalt kasutab Venemaa sääraseid gruppe Süürias. Erasõjaväekompaniide kasutamine annab võimaluse eituseks – Moskva saab alati öelda, et Venemaa ei sõdi.

Süüria on kui püssirohutünn. Mõni on juba tikku tõmmanud, aga õnneks on tikk enne kustunud, kui tünnini jõuab. Alles äsja sõlmisid Venemaa ja Türgi vaherahu Süüria Idlibi provintsis, kus Venemaa väitel peidavad end Süüria opositsiooni viimased riismed. Türgi on aga Idlibi provintsis huvitatud kurdide mahasurumisest. Ent omavahel ei soovi Venemaa ja Türgi kokku minna.

Väited, nagu võiks Süüriast alguse saada kolmas maailmasõda, pole päris laest võetud. Seni on Süürias suudetud konflikti suurriikide vahel vältida ja kannatajaks on olnud tavalised süürlased. Olukorras, kus suurriikide huvid võivad mujal vastakuti sattuda, võib piisata taas mingist sõjalisest intsidendist, millest enam tagasi ei tõmbuta. Iisrael võib arvestada USA toetusega, nagu Serbia võis 1914. aastal arvestada Venemaa toetusega. Võib ju esitada hüpoteetilise küsimuse, kas ertshertsog Franz Ferdinandi mõrvamine Sarajevos 28. juunil 1914 oleks päästnud valla esimese maailmasõja, kui riikide huvid poleks olnud vastandlikud? Ent Franz Ferdinand ei surnud lahinguväljal, Süürias peetavas sõjas on aga peaaegu täiesti paratamatu, et mõni kuul või mürsk ei lenda sinna, kuhu see on mõeldud. See on sõja valus tõde.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu-toomas
uskmatu-toomas

Ega see demokraatia eksportimine kerge töö ole seda näitavad sündmused Iraanis ja Afganistanis.
Kõik oleksid maailmas”õnnelikud”kui saaks venemaa tükeldada väiksemateks osadeks ja selle siis suurfirmade vahel ära jägada.
Venemaa kottimise kõrval on unustatud aga Hiina.Ebakohane on võrrelda Süüriat Ukrainaga !

Kissika
Kissika

Suur mees karnau. Mine tööle

Ahto
Ahto

Ta ju ei oska kahjuks midagi , peale pastaka imemise

wpDiscuz