Pühapäeval peetakse Lihulas taas lillkirja festivali. Kaheksa aastat jutti augustis kogunevad Lihula mõisa kohalikud tikkimismeistrid oma oskusi näitama ja jagama. Mis selles nii erilist on?
Ühest küljest ei olegi. Käsitööga on natuke nagu lugemisega – muretsetakse, et seda keegi enam ei tee, sest pole põhjust teha, ja traditsioon sureb välja, aga tehakse ikka.
Käsitöötunde vihanud tüdrukud saavad kord emadeks ja vanaemadeks ja siis kuluvad kunagi selgeks saanud oskused ära. Käsitöö (ka rahvuslik käsitöö) on palju visam kui võiks arvata, ja miks mitte siis suviti korraks kokku tulla ja aasta jooksul tehtut imetleda. Ja kui on vaatajaid, siis teistelegi näidata.
Teisest küljest on Lihula tikkimispidu palju rohkem kui lihtsalt üks kokkusaamine. Kuidagi tasapisi, ilma erilise reklaami ja rahata on sellest saanud üks neid asju, mille järgi Lihulat tuntakse. Kultuuripäevad, mille traditsioon on palju pikem, on rohkem omainimeste pidu, ja praeguseks näivad selle hiilgeajad olevat möödas. Konkurentsitult kõige rohkem tuntust on Lihulale toonud Matsalu loodusfilmide festival, mille ajal on pisikeses Lihulas mõneks päevaks tunda suure maailma hõngu. Samamoodi, natuke vähem, on see Järvide muusikapäevade ajal. Lilltikandi festival ei jää neist kahest põrmugi maha ja selle mõju on isegi suurem, ajas kindlasti palju kaugemale ulatuv. Kaheksa aastaga on Lihula vanad tikkimismeistrid pannud lilltikandit armastama ja oskama terve hulga noori naisi, kes annavad oma oskused edasi oma tütardele.
Lilltikandit on tutvustatud aga tervele Eesti rahvale – on ilmunud kaks raamatut, korjatud kokku ja talletatud kõik ümbruskonnas (veel) säilinud mustrid, Lihula lilltikand on kantud vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Seda kõike arvestades on Lihula lilltikandi festival midagi väga erilist ja pole midagi imestada, et sinna saabub igal aastal sadu huvilisi.
