Põua pärast tassivad aiamaapidajad peenramaale vett mitmesaja meetri kauguselt.
Haapsalu ja Uuemõisa vahel teisel pool raudteed on aiamaapiirkond. Üks sealsetest aiamaadest on kunagine KEKi tööliste aiamaa Ando-1, mis rajati 1980ndate lõpus ja kus on 65 aiamaalappi 2,5 hektaril. Keskmiselt on krundid 10 meetrit laiad ja 50 meetrit pikad, mõni ka pisut suurem. Olenevalt maakasutajast on aiamaale rajatud kas kasvuhooneid, tööriistakuure või on seal lihtsalt peenrad. Elu aiamaal käib ehedal kujul – praeguse kuivaga tuleb vett tuua kaugelt ja elektrit ei ole.
Enne olid KEKi aiamaad Uuemõisas sees. Kui raudtee äärde kortermaju ehitama hakati, kaubeldi toonaselt metskonnalt välja tükike maad, mis alguses oli pooleldi põld, pooleldi raiesmik. Seda hakkasid aiapidajad siis üles harima. Päris algusaegadest on aiamaad pidanud Tarmula ja Sinisaare pere.
Aiamaalased kasvatavad oma aialapil kõike. „Mul on siin kartul, kurk – saab juba sisse teha -, porgand kasvab, kasvuhoones on tomatid,“ tutvustab oma aialapikest Arvo Tarmula.
Veeprobleem
Tänavune kuiv suvi on tekitanud eeskujulikus korras aiamaal aga uue probleemi, vett ei ole. Kui tavaliselt võetakse vett krundi äärde kaevatud kraavist või kaevust või kastab vihmavesi, siis pärast nii pikka põuaaega on kõik kuival ja vett tuleb tuua 300 meetri kauguselt veehoidlast.
Ka Tarmulal oli vee kogumiseks kaevatud kraav, kuid praegu ei vaata sealt muud vastu kui tolmkuiv muld. Tema toob vett linnast. „Saab vähemalt kurke kasta,“ ütleb Tarmula ja näitab oma kartuleid, mis on puha ära kuivanud.
Teine vanem olija Arvi Sinisaar ütleb, et pidi tegema 300 meetri kauguse veehoidlani tee, et saaks sealt vett tuua. Ise on ta küll aiamaale kaevu ehitanud, kuid sellel on vaid tilk põhjas.
Aiapidaja Tiiu Nuuter kinnitab, et toob samast veehoidlast vett lapsekäruga. „Sellega on kerge tuua, neli ratast, ei pea tasakaalu hoidma, ainult lükkan,“ räägib ta.
Nuuter ütleb, et tema kasvatab aiamaal kõike ja läks kaugelt toodud veega kabatšokke kastma. Hernestest möödudes torises ta, et need kukuvad kogu aeg ümber.
Loomad, naabrid ja võõrad
Nuuter ütleb, et talle on aiamaa pidamine nauding. „Minul on niuksed aiakäpad. Juba lapsest saati toimetasin ema kõrval kogu aeg,“ ütleb Nuuter.
Varem oli tal Topul suvila, kuid pärast mehe surma sai see maha müüdud. „Nüüd saan siin toitu kasvatada, natuke pensionilisa,“ räägib Nuuter.
Sinisaar ütleb, et see on koht, kuhu tuled, teed ja nokitsed, ei pea kogu aeg nelja seina vahel olema. „Saad roheluses olla,“ ütleb Sinisaar.
„Tunned rõõmu oma lilledest,“ ütleb Sinisaare kaasa Luule vahele.
„Ei pea iga asja pärast jooksma poodi või turule,“ lisab Tarmula.
Kuna aiamaa omanik on volitanud Sinisaari kõigilt aiapidajatelt renditasu küsima – rent on väike, aastane rendihind katab omanikule vaid maamaksu – siis arvavad mitmed aiamaa pidajad, et nemad ongi seal aiamaa piirkonnas kõige eest vastutavad. Nii tullaksegi neile oma muresid kurtma.
Sinisaar rääkis, et mõni päev tagasi tuldi talle kurtma, et naaber olevat oma maa peal muru niitnud ja kogu niite kurtja maa peale lennutanud. Kurtja oli selle siis niitja maa peale tagasi visanud, see jällegi tagasi. Kurtja oli siis palunud Sinisaarel korda luua. „Ega meie ole siin korravalvurid,“ ütleb Sinisaar.
Samuti peetakse võõraid kahtlaseks. Hiljuti tuldi ta juurde jutuga, et eelmisel õhtul jalutasid kell üksteist kolm meest mööda teed. Et nad kindlasti tahtsid vett varastada. „Me peame siin selliseid asju arutama peaaegu iga nädal,“ ütleb Sinisaar.
Aeg-ajalt juhtub ka, et käiakse raksus. Näiteks toob Sinisaar oma naabri, kellel oli enne jaanipäeva esimesed kolm kurki valmis saanud, ei raatsinud neid samal päeval korjata, plaanis järgmisel päeval, et siis kohe kurgisalatit teha. Järgmisel päeval aga kurke enam ei olnud. Samuti on korduvalt juhtunud, et öö jooksul on pool vagu kartuleid ära viidud.
Ka loomad ei ole aiamaal haruldased külalised. Näiteks Tarmula porgandeid on käinud söömas jänes, Sinisaare lepa otsa on teinud töökoja rähn. „Igal kevadel korjan lepa alt umbes ämbritäie männikäbisid,“ ütles Sinisaar. Selgub, et rähn oli kolinud elama liiga suure auguga linnupuuri. Ka rebane käib sealkandis luusimas.
Aiamaapidaja keskmine vanus on 70-80 aastat, Sinisaare sõnul noori aiamaa enam ei huvita. Järgmiseks aastaks on vabanemas mitmeid maalappe, mis ootavad uusi maaharijaid.
