Meie väikestest päikselistest sõpradest saialillest ja peiulillest tasub seegi kord juttu jätkata, sest ise olen neid läbi aastate kasvatanud erinevatel eesmärkidel kordi ja kordi. Seda, et saialill on väga mitmekülgse kasutusega ravimtaim, teavad paljud, ja ma ise olen sellest kah juba juttu teinud. Nagu sellestki, kuidas kuulduste järgi saavat temaga naati tõrjuda ja lõngu värvida – muide, sama olen lugenud peiulilleõite kohta. Värvimiseks sobivat äsja äraõitsenud õied. Aga nagu saialillega, on mul ka peiulillega see kunsttükk veel proovimata ja vististi ei proovi sel suvel ka.
Mul kasvab küll palju peiulilli, vast kuuskümmend-seitsekümmend lille aia peale, igatahes külvasin neid kevadel neli korralikku kastitäit. Aga nad on sellegipoolest loetud, sest kasvatan neid viimastel aastatel aedviljapeenardesse täiendkultuuriks. Kapsaste vahele läheb neid vaja, sest peiulill tõrjub oma isevärki lõhnaga kapsakoisid ja -liblikaid. Ajab need segadusse ja peletab, kui need lendluse ajal kapsast taga otsivad. Konks on aga selles, et esiteks, tõrjeefekti saavutamiseks peab toda täiendkultuuri kaitstava põhikultuuriga peenras olema vähemalt suhtes 1:1, parem kui rohkem, seega on minu peenrakastis 18 kapsataime vahel 20 või rohkem peiulille. Ja nende sortide kõrgustki valin ma hoolikalt, sest umbes 70 cm kõrguseks kasvavate rooskapsaste vahel täidab oma eesmärki just nimelt sama kõrgete peiulillede sort, minul näiteks Hawaii ja Sierra Formula.
Kõige levinumad 30 cm kasvukõrgusega peiulillesordid ei paistaks ju kõrgete rooskapsaste vahelt väljagi. Need madalamad peiulilled, nagu ka ahtalehine peiulill, mis mulle oma tagasihoidlikkust trotsivas lopsakuses väga meeldib, leiavad end aga üsna mõnusasti kaitsmas varase kapsa, käharkapsa ja lillkapsapeenraid. Nende madalamate seast avastasin möödunud suvel väga ilusa ja põneva kreemvalgete õitega sordi Eskimo. Selle õievärv on peiulillede kollases-oranžis maailmas tõeliselt tavatu ja üllatav.
Tunnen isiklikult aednikke, kes ütlevad, et neil kapsaste kaitsmiseks peiulilledest piisabki, midagi muud nad kasutama ei pea. Kuid ma arvan, et neil on vist ka õnne elada kahjurivaestes kohtades. Minul see-eest on nüüd nelja-aastane kogemus ülimalt kahjurirohke keskkonnaga, sest senise söödi ja siinsete põldude servaaladel vohavad takjad ja põldohakad on ristõieliste köögiviljade kahjurite head vaheperemehed. Seega kapsaliblikatest ja muudest puudu ei tule. Ja minul ainuüksi peiulilledest ei piisa. Kuigi need on tõesti abiks. Neis peenrakastides, kuhu ma paaril eelneval aastal katse mõttes peiulilli vahele ei torganud, oli olukord hullem kui peiulilledega peenardes. Ja sellepärast ongi mu köögiviljaaias nüüd igal pool peiulilled. Külvan neid umbes aprilli keskpaigas kastitäite kaupa, lasen toas idaneda ja viin siis kastid tärganud taimedega kasvuhoonesse, kust tomatite istutamise aegu nad omakorda peenardesse kapsaste vahele laiali kolin.
Muide, ka saialilled on köögiviljaaias head kaaslastaimed, sest peiulillega samamoodi on neil omadus tõrjuda juurenematoode, juureussikesi. See hoiab juurviljad puhtamana ja parandab ka teiste taimede üldist tervist ja heaolu, sest raske on ju kasvada, kui keegi all mullas su juuri närib.
Peiulillel ja saialillel on aga ka üks ühine varjukülg. Nimelt hoiatas juba kadunud Elle Ahse, et neid ei tasuks kasvatada iluaias liiliate ja iiriste läheduses, sest peiulill ja saialill olevat mitme neid ohustava viiruse vaheperemees. Olen teiste aednike kogemustestki kuulnud, et nii see tõesti olevat. Ja liiliate või iiriste viirushaigusi ei ole üheski aias vaja, seda enam et neid ei saa ka ühegi pritsimisega ravida. Ainuke abinõu viiruse leviku peatamiseks on haigestunud taimed koos juurtega (sibulaga) hävitada – aga eks öelge seda aednikule, kellel on haigestunud mõni eriti kaunis ja kaua ihaldatud sort.
Samuti läheb peiulillede miinuspoolele see, et nad on tigudele ja nälkjatele väga meeldiv maiuspala. Köögiviljaaias see muidugi ei loe: las söövad pigem peiulille kui kapsaste lehti räbalateks. Õisi ju nad ei puutu.
Täidisõieliste peiulillede õisikud on aga jällegi altid pikemate vihmaperioodide ajal mädanema minema. Selles suhtes on muretum kasvatada lihtõielisi peiulillesorte (näiteks lummavalt punane Disco Red, kollane punaste „põskedega“ Naughty Marietta või punase-kollasetriibuline Jolly Jester.
