Nõva kirikusse jõudis 160 aastat tagasi uppunud auriku nimesilt

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Auriku Hero nimelit kinnitati kiriku seinale Tallinna sepa valmistatud septsiaalsete kruvidega. Foto: Vahur Puik
Auriku Hero nimesilt kinnitati kiriku seinale Tallinna sepa valmistatud septsiaalsete kruvidega. Foto: Vahur Puik

Pühapäeval kinnitati Nõva kiriku seinale 1857. aastal sealkandis uppunud Vene auriku Hero nimesilt, mille jälile jõudis filmimees Marko Raat, kes lasi selle ka külarahva abiga restaureerida.

Silt asus Nõva paadimeistri sepikojas ja selle annetas eksponeerimiseks meistri lapselaps Eda Pihlak.

1857. aasta 10. oktoobril kell 10 alustas Vene aurik Hero kapten Heinrich Engelundi juhtimisel teekonda Tallinnast Riiga. Kell 15.30 sõitis laev karile Osmussaare juures Neugrundi madalal, mis on tõeline laevade surnuaed.

Laev püsis madalikul kindlalt kinni ja veetase laevas tõusis. Reisijad viidi päästepaatidega Osmussaarele ja laevale jäi vaid meeskond. Päästetöid takistas tormine ilm. 16. oktoobril murdus puidust kerega vrakk kaheks tükiks. Laeval olnud kauba ja laevaosade päästmine jätkus kuni 18. oktoobrini, operatsiooni koordineeriti Nõva rannikult. 18. oktoobril lahkus meeskond Tallinna. Nii on kirjas meremuusemi andmebaasil põhinevas Eesti vrakiregistris.
Halva ilma tõttu läks suurem osa kaupa kaduma, ülejäänu toodi suure vaevaga merest välja. Meres olev vrakk koos sinna jäänud inventari ja muuga müüdi detsembris 52 rubla eest Uuemõisa mõisnikule von Gernetile. Kui palju ta vrakist või kaubast kätte sai, pole teada.

160 aastat hiljem hakkas filmirežissöör Marko Raat uudishimust otsima võimalike Nõva paadiehitajate jälgi. „Suvitan Rannakülas kaheksandat aastat. Koht on omaks saanud, tahad rohkem teada ja eri aegade vahel sidemeid luua. Olen siin metsas ja rannas ringi hulkudes, hoovidesse sisse astudes ja vanemate olijatega rääkides komistanud mitme põneva teema otsa. Aga lausa uskumatu tundus, et ühtegi jälge Nõvale paadimeistritest ei ole jäänud,“ rääkis Raat.

Raat kasutas loogikat ja vaatas välja vähese maaga talukohad rannikul. Nende pidajad ei saanud põllu pealt endale elatist. „Paar kohta jäi silma ja ühega oli ka õnne,“ ütles ta.
Selgus, et üks kohalikest paadimeistrite suguvõsadest on elanud Rannakülas Pikkoja talus. Selle kinnituseks on Raadil ka 1936. aasta ajaleheartikkel, kus sees pikk lugu Nõva paadimeister Toomas Jaanbergist (sündis 1882, suri 1964) ja tema naisest Leenust, kes tegid koos suuri mootorpaate. „Muidu korralik artikkel, on näha, et kohal on käidud. Anekdootlik oli see, et nimed ei klapi. Lugu räägib Juhanist ja Anust, õnneks on peaosaliste vanus loos kirjas ning foto juures, nii sai sugulaste fotoalbumi ja teiste klappivate kildude abil kindlaks teha , et artikli peategelased on siiski Toomas ja Leenu Jaanberg/Jaanpark,“ rääkis Raat.

Toomas nagu enamik paadimeistreid tol ajal oli ise ka meresepp ehk tegi paadi rauatöö. Pikkoja talu väsinud ja lammutamisele minevas sepikojas silt asuski, hallitusest ja mädanikust roheline, kuid veel täitsa loetav. Paadimeistri järeltulija Eda Pihlak, kellega koos sai sepikojas ja hoovis paadiehituse jälgi otsitud, usaldas sildi Raadile, kes laskis selle Tallinnas restaureerida. „See projekt kestis Kanutis terve talve – restaureerimine ja hallituse pidama saamine,“ ütles Raat. Sildi päästmine läks maksma üle tuhande euro ja raha tuli kokku tosinkonna Rannaküla annetaja abiga.

Kuidas sai aga aurikusilt Toomas Jaanbergi kätte, kes laevahuku ajal polnud veel sündinudki? „1936. aasta leheloost tuleb välja, et Toomas oli mitmendat põlve paadimeister siin rannas. Suure tõenäosusega on Toomase isa osalenud kas päästetöödel või käinud pärast karil istuvalt vrakilt „soomust tegemas“ nagu rannarahvas ikka,“ pakkus Raat. „Paadimeistritel-mereseppadel oli ju rauda vaja. Arvestades, milline kogus rauda sellel raudmasinatega varajase põlvkonna aurikul oli, võib arvata, et seal käidi kangutamas ning ühtlasi toodi siis ka laeva silt trofeena ääsi kõrvale.“

„Nõva kiriku seinal on see esimene uppunud laeva silt, aga tava, et rannakabelitesse jõudsid uppunud laevade jupid laevade mälestuseks ja kirikute kaunistuseks, on Eestis täiesti olemas,“ märkis Raat.

Puidust sildil on kaunistuseks klassikalised akantuse ja viinamarja motiivid. Laeva nimi Hero on kirjutatud ladina tähtedega, arvatavasti oli Vene reederi kasutuses olev laev pärit Inglismaalt või USAst. „Ütlesin alguses restauraatoritele, et tähed võivad olla olnud algselt kullatud. Nemad olid skeptilised, arvates, et küllap ikka pronksvärv. Nii et see tuli isegi restauraatoritele üllatusena, et algselt olidki tähed seest kaetud päris lehtkullaga, millest küll tänaseks olid jäänud ainult aimatavad riismed. Näib olevat uhke laev olnud,“ sõnas Raat.

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Tänud
4 aastat tagasi

mehele!
Jaksu kultuurikihis kaevata ja kodukanti kohalikele tutvustada. Nädalavahetusel oli ka koolimajas vahva sündmus, kus oma rahvas elustas killukest mõisaaega. Tänud tegijatele ja virkadele neiudele Josephine kohvitoast! Igati mõnus suvepäev!