Eesti rahvastikupoliitika oluline küsimus on elussündide arv. Statistikaameti andmetest selgub, et esimene laps sünnib perre üha hiljem, kirjutab statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski Statistikablogis.
Kas eelmisel aastal tuli Eestis ilmale palju või vähe lapsi, oleneb aga vaatepunktist. Võrreldes sündide arvu Eestis 1945–1990, on 2017. aasta tulemus 13 782 üsna kehv, aga viimast viitteistkümmet aastat silmas pidades keskpärane.
Eestis oli 1945–2017 elussünde kõige rohkem aastal 1987, kui sündis 25 086 last. Kõige väiksem oli elussündide arv vaadeldud ajavahemikul aastal 1998, kui sündis 12 167 last.
Aastal 2017 sündis Eestis 13 782 last. Kas seda on vähe või palju, oleneb hinnangu andmise taustsüsteemist. Võrreldes elussündide arvu aastal 2017 elussündide arvuga Eestis 1945–1990, peab ütlema, et 2017. aasta tulemus on üsna nadi. Võrreldes 2017. aasta elussündide arvu elussündide arvuga Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul, saab öelda, et 2017. aasta tulemus on keskpärane.
Peale sündide arvu olulise muutumise on palju muutunud ka sünnistatistika muud näitajad. Näiteks sündis aastal 1987 kõige rohkem lapsi 22-aastastel emadel. 2017. aastal aga oli see näitaja 28 aastat. Tõusnud on ka ema vanus esimese lapse sünnil. Statistikaameti avalikus andmebaasis on andmed esmasünnitanud naiste vanuse kohta alates 1989. aastast. Neist selgub, et nimetatud aastal sündis kõige rohkem esimesi lapsi 21-aastastel ja 2017. aastal 28-aastastel naistel.
Laste arv teatud vanuses emadel oleneb vanuserühma naiste arvukusest ja sünnikäitumisest, mis omakorda sõltub paljudest asjaoludest. Üks neist, millest praegu väga vähe räägitakse, on ema keskmise vanuse kasv sünnitamisel, sealhulgas esimese lapse sünnitamisel. Vabad inimesed vabal maal valivad muidugi ise, millal lapsed sünnivad, aga statistiliselt on nii, et kui lapsed sünnivad hiljem, siis rahvaarv kahaneb. Kui otsitakse võimalusi rahvaarvu tõusuks, siis ema keskmise vanuse kahanemine lapse sünnitamisel võiks olla üks tegur, mis sellele kaasa aitab.
Varasem sünnitamine võiks suurendada rahvaarvu
Naiste sünnikäitumise muutuse võrdlemiseks on vaadeldud aastaid 1989 ja 2017.
Kuni 27-aastaste vanusrühmas sündis 2017. aastal ligikaudu 7000 esimest last vähem, kui oleks eeldanud aastal 1989 sama vanusrühma esimese lapse sündimuskordaja ehk sünnijuhtude arv 1000 inimese kohta aastas. Üle 28-aastaste vanusrühmas aga sündis ligikaudu 3500 last rohkem, kui eeldanuks 1989. aasta sündimuskordaja.
Huvitav on võrrelda 2017. aastat 1998. aastaga, kui sündide arv oli perioodi 1945–2017 madalaim: esimese lapse sündide arv aastal 2017 oli väiksem kui 1998. aastal, aga teise, kolmanda ja neljanda lapse sünde oli aastal 2017 rohkem kui aastal 1998.
Naised on laste sünnitamise ajal praegu vanemad kui Eesti iseseisvuse taastamisele eelnenud aastatel. Tsiteerin siinkohal Tartu ülikooli emeriitprofessorit Ene-Margit Tiitu, kes 2014. aastal blogiloos „Kui üks pluss üks ei võrdu kahega“ märgib: „Keskmine sünnitamise vanus on oluline näitaja, mida rahvastikuteadlased jälgivad ja rahvastikuprognoosides arvestavad. Keskmise sünnitamisvanuse tõus 25-lt 30-le eluaastale (kui see muutus on pikaajaline, st kestab terve inimpõlve) vähendab kokkuvõttes rahvastiku arvukust kuuendiku võrra. Muu hulgas on see üks tegureid, mis pidurdab rahvastiku kiiret kasvu maailmas. Varasem sünnitamine, vastupidi, suurendab rahvaarvu.“
Eestis koostatakse praegu rahvastikupoliitika põhialuseid. Kas koos uhkustundega teadlaste saavutuste üle, mis võimaldavad naistel emaks saamist oluliselt edasi lükata, oleks põhjust motiveerida naisi otsustama varasema emaks saamise kasuks ja ka teist, kolmandat ning neljandat last sünnitama?
Mihkel Servinski, Statistikaameti juhtivanalüütik
