0

Aidi Valliku aianduskolumn: iiriste hukk ja lollikindlad miniatuurid

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

2015. aasta kevadel leidsin oma uues aias iiristele enda arust imelise koha: keldrimäe kõige laugemal kallakul, terve päeva päikeses, muld pehme ja sõmer nagu mitte kuskil mujal mu praeguses savika mullaga aias. Aga juba esimene kevad näitas, et midagi on seal siiski valesti.

Tegin pinnaseanalüüsi, mulla reaktsioon oli õige veidi leeliseline – see oleks pidanud iiristele sobima. Happelise mullaga oleks lugu olnud teine, iiris haput maad eriti ei salli. Seega, kui aiamuld kaldub hapustuma, näiteks männimetsa all või rabaserval asuvas aias, siis sobib vägagi raputada iiriste ümber lehtpuutuhka. Aga minu probleem see siin ju polnud.

Kui teine talv tegi seal suurt laastamistööd, oli selge, et iiriseid seal pidada ei saa. Aga miks?

Teadmine tuli ahhaa-elamusena, kui seal istutusalal selle aasta maikuus ühekorra Evaga koos rohisime ja ta kuulas mõtlikult mu pikka monoloogi teemal, miks iirised sealt ometi välja lähevad. Ega ta osanud midagi mu probleemi peale kosta, oli sama nõutu kui mina. Mina niisiis muudkui heietasin, kuni korraga sõrmedega ühe eriti rammusa vesiheina juurestiku järele kaevudes nentisin: „Muld nii hea pehme ja niiske, igasugune jama tuleb kergesti välja…” Ja siis nende sõnade pealt korraga taipasin.
„Meil tuli vihma viimati kolm päeva tagasi!” ütlesin jahmatusega. „Mujal aias oli maa sõrmesügavuselt juba jumala kuiv, sa ju nägid?!?”
Põhjus, mis lõpuks selgus, oli naeruväärselt lihtne.

Sellele kallakule oli eelmine pererahvas umbes 15 aastat enne meie tulekut lasknud mulda juurde vedada. Nagu nüüd mu jaoks selgeks sai, oli see neutraliseeritud turvas, mis aastate jooksul muu pinnasega segunedes ei lasknud enam turvast kui sellist väga aimata. Aga see oli põhjus, miks just siin oli muld nii mure ja pehme, mitte kõvapoolne savine nagu mujal aias. Ja see oli põhjus, miks veel kolmandal päeval pärast vihma oli selles kohas maa niiske. Kuival keskkevadisel ajal. Sügiseste vihmasadude ajal ei suutnud see pinnas hetkekski kuivada. Ja nõnda enamik mu kõrgetest aediiristest surigi.

Mina aga olen ilmselgelt silmitsi vajadusega rajada oma väike iridaarium kuhugi mujale. Kuivemale ja kõvemale pinnasele. Sest mu suur aianduslik õpetaja, hea sõber ja aiandusraamatute autor Elle Ahsegi rääkis oma eluajal, kuidas kuulsates välismaistes iiriseaiandites kasvatatavat neid lausa tihendatud pinnasel, ja et pehme mulla korral tuleks sügise saabudes iirisepuhmaste ümbrus jalgadega kinni sõtkuda, et hoida risoomide ümbrus võimalikult kuivana.

Kõva pinnast leian siit oma neljalt ja poolelt hektarilt enamikust kohtadest, nagu ka päev läbi kestvat päikesepaistet. Küll aga on mul siin probleem tuulega. Loode suunast tõmbab lausa kaks kilomeetrit üle lagedate põldude, lääne suunas on avatus poole kilomeetri jagu, ning just neist kaartest enamasti tuul meil ju puhubki. Minu poolt tuulekaitseks istutatud puud ja põõsad pole jõudnud veel kasvada oma ülesande kõrgusele, sellega läheb aega.

Nii et mul oleks võibolla mõistlik esialgu üldse iiristega pidurit tõmmata, umbes viieks aastaks… või kümneks, kuni tuulekaitseistutustest hakkab juba mingit kasu olema. Võin seni kasvatada hoopis vähenõudlikumaid, juurestikuga Siberi iiriseid. Või tiigikaldal võhumõõku. Ning on olemas ju veel ka sooiirised (mille nimi on eksitav, sest nad ei vaja tegelikult kasvamiseks sugugi sood, vaid elavad õnnelikult normaalses niiskes peenras), sibulaga võrkiirised, juunod ja mõõkiirised… Üldse on see iiriste maailm tegelikult ju nõnda lai ja mitmekesine ning aediiris on suhteliselt ainsa liigina nende hulgast nii pirtsakas.

Õigupoolest teen seda öeldes ülekohut kõige tillematele neist. Aediirise ehk ingliskeelses ruumis öelduna habeiirise tuhanded sordid jaotatakse nimelt rühmadesse kasvukõrguse ja õie suuruse alusel. Kõige väiksemad neist on 5–25 cm kõrgused kääbus-aediirised (sordirühm tuntud lühendi all MDB – Miniature Dwarf Bearded). Nad on aediiristest varaseimad õitsejad, puhkedes juba mais või hiljemalt juuni algul. Ning nad on kasvutingimuste osas hoopis vähenõudlikumad kui nende kõrgemad õed-vennad. Nende ühel õievarrel on vaid kaks õit ja need on üsna väikesed, kuid sordist olenevalt ikkagi väga ilusad ja huvitavad, pealekauba on kääbus-aediirised head paljunejad ja moodustavad juba paari aastaga kena tiheda ning külluslikult õitseva puhmiku.

Ning just need sõbrakesed on üle elanud ka kolm aastat minu „surmapeenras”, nii et – soovitan soojalt ka endasugustele käparditele. MDBd saavad meiesugustega hakkama.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz