Vanasõna „kes kannatab, see kaua elab” ei pruugi alati paika pidada, vähemasti mitte meditsiinis. Hoopis vastupidi – kui õigel ajal arsti juurde ei pääse, võib see halvemal juhul lõppeda surma või paremal juhul erakorralise meditsiini osakonda sattumisega.
Pikad ravijärjekorrad on teema, mis meditsiinist rääkides refräänina läbi käib. See, et Haapsalus tuleb silmaarsti vastuvõtule pääsu oodata pool aastat või rohkemgi, tundub hirmutav, aga see pole kaugeltki ainult silmaarsti või Haapsalu teema. Täpselt samasugused järjekorrad paljude eriarstide juurde on mitmetes kohtades, Tallinnast rääkimata. Eriarsti juurde aja saamine sarnaneb Linnateatrisse piletite hankimisega. Ka suurte haiglate polikliinikutes pead helistama kuu alguse teatud kuupäeval, kui arsti vastuvõtugraafik avalikustatakse, ning siis püüdma kümnete või sadade soovijate vahel liinile pääseda, et tohtri juurde aega saada.
Kui järjekorrad on üle-eestiline nähtus, siis ei ole lootust, et Haapsallu uue püsiva silmaarsti leidmine siit järjekorrad lihtsalt ära kaotab. Kogu selle järjekorranduse põhjus pole enamasti arstide nappuses, vaid meditsiini rahastamises. Haigekassa maksab lepingu järgi teatud hulga patsientide vastuvõtmise eest. Nii et kui arst isegi oleks valmis võtma vastu rohkem inimesi, siis võib ta seda teha oma kulu ja kirjadega. See on ka põhjus, miks eriarsti vastuvõtule pääsu tuleb polikliinikus pikka aega oodata, kuid sama arsti juurde tasulisele vastuvõtule pääseb üsna kohe.
Haapsalu olukord on selle poolest eriline, et meil pole ka tasulisi silmaarsti vastuvõtte (Lens Optikas on küll aeg-ajalt olnud). Nii ei jäägi muud üle, kui hädaga mõnda naaberlinna sõita ja seal arsti juurde pääsemisega õnne proovida.
pekske see priskelt elav haigekassa punt laiali