0

Kõmsi kooli seitsmes muusikal: Mis seal kodus on? Päike, maasikad ja lambad!

Kaie Ilves

Kaie Ilves

kaie@le.ee

Mirell Raja (vasakult), Helena-Caroly Kukispuu ja Hanna-liseth Jõgi on poiste plaani läbi näinud. Fotod Eduard Laur

Iga Kõmsi algkooli laps saab vähemalt kaks korda elus särada muusikalilaval, sest uus tükk tuleb välja iga kahe aasta tagant.

Selle nädala esmaspäeval käis Kõmsi rahvamajas kibe töö — lapsed valmistusid Astrid Lindgreni „Bullerby lastest” inspireeritud muusikali „Saladuse ja aarded” esietenduseks. „Kui see, mis laval, oleks päriselus, siis oleks ikka lahe küll. Saaks saarel aaret otsida ja vahukommide asemel maasikaid süüa,” ütleb Kõmsi kooli 3. klassi tüdruk Hanna Jõgi.

Saladuse ja aarete” esietendus oli neljapäeval. Esmaspäeval on jäänud tähtsa päevani täpselt kolm päeva.

Proovid algasid juba jaanuaris, aga esmaspäeval mängitakse kogu tükk esimest korda järjest läbi.

Kell hakkab saama pool kaksteist. Koolitnnid on selleks päevaks läbi. Koolidirektor ja lavastaja Pille Saatmäe laob kraami lavale ehitatud vürtspoe letile: üksteise järel ilmuvad kottidest tükksuhkur, pärm ja ingver, pakk õmblusnõelu, kampripiiritus ja köhakompvekid ning kolm juppi kõige paremat suitsuvorsti.

Hanna mängib muusikalis Annat,” teatab Hanna klassiõde Helena Kukispuu ja hakkab kihistama. Helena ise mängib Liisat. „Liisa on Anna kõige parem sõber,” ütleb Helena. „Jaa, Liisa on minu kõige parem sõber ja meil on kogu aeg väga lõbus,” kinnitab Hanna.

Kes need Anna ja Liisa siis on?” uurin. „Anna ja Liisa on talulapsed ja neil on palju sõpru,” ütleb Hanna.

Saladuse ja aarete” tegevus jääb üsna vanasse aega. „Umbes 1800,” arvab Hanna. „Või 1900,” pakub Helena. „Siis ei olnud nutitelefone ega midagi ja lapsed olid rohkem õues,” lisab Hanna.

Lapsi koguneb. „Kas meie saame ka küsimusetele vastata,” uurib kõhnuke tüdruk, kellel on lohmakas pintsak seljas ja kaabu peas. See on Gloria Lepik ehk vürtspoodnik Emil.

Kuidas siis on meest mängida?” uurin. „No mis ta on. Roll on roll. Häält muidugi ei muuda. See jääb samaks,” seletab Gloria tõsiselt. Küsin, kellel roll kõige paremini välja tuleb. „Eks kõigil,” vastab Gloria.

Tõsise olekuga õpetajapreili rollis Kätlin Ermelil on seljas ajastutruu kleit — valge krae ja kätistega. Kätlin on juba 5. klassi tüdruk ja tal on koguni kaks rolli — peale õpetajapreili ka Liisa ema. „Liisa on hea laps,” ütleb Kätlin, „ainult ükskord läks tal poes kole palju aega, sest ta unustas pooled asjad ostamata ja pidi mitu korda tagasi minema.”

Küsin, kas Gloria ja Kätlin on ka näitlejaameti peale mõlnud, aga ei ole.

Igaüks peab viisi

Saladused ja aarded” on Kõmsi algkooli seitsmes muusikal. Esimese, Mozarti 250. sünniaastapäevaks loodud tüki tõi 12 aastat tagasi lavale kooli toonane muusikaõpetaja Vaike Ihermann.

Siis tuli Kõmsile muusikaõpetajaks Pille Saatmäe ja nii ta läks. Saatmäest on vahepeal saanud koolidirektor. Muusikaakadeemia klassikalise laulu ettvalmistus sunnib aga ikka tagant. 2008. aastal tuli kooliga lavale kuulus „Heliseva muusika”. Edaspidi on Saatmäe iga kahe aasta tagant kogu koolipere teatrit tegema pannud — kõik lapsed laulavad, tantsivad ja näitlevad, emad–isad–vanaemad-õpetajad õmblevad kostüümid ja teevad lavakujunduse. Tänavu särab muusikalis esimest korda ka lasteaia vanem rühm — nemad on nahkhiired. Lendlevad tiibade helendades pimedal laval. Kokku saavad „Saladuses ja aaretes” osa 25 last, sest just nii palju neid koolis ja lasteaia vanemas rühmas sel aastal on.

Kahe aasta eest tuli Kõmsil lavale „Nukitsamees”. Hanna ja Helena olid siis 1. klassis. Hanna oli Iti ja Helena oli tibu. Kui võrrelda „Nukitsamehega”, siis on „Saladus ja aarded” isegi lõbusam, leiavad tüdrukud. Nalja saab rohkem.

Nukitsameest mänginud Karli käest ei saa küsida, sest tema ei ole veel kohal. Täna mängib ta Ollet, kellega Liisa kavatseb abielluda, kuigi Olle ei taha sellest midagi teada.

Kogu seda hiiglasuurt tööd — kostüümid, rekvisiidid, laulud, valgus — saab näha ainult ühe korra. „Lapsed on väikesed, lavastus on seatud ainult Kõmsi rahvamaja saalile — väga raske oleks nendega kuhugi etendust andma sõita,” ütleb Saatmäe.

Ainukese etenduse ajal on saal puupüsti täis. „Päris alguses ehk mitte, aga mida aasta edasi, seda rohkem,” ütleb Saatmäe. Tänasele etendusele broneeriti juba tükk aega tagasi kohti, et kindlasti mahuks.

Etenduvad Kõmsi kooli muusikalid kindlal ajal — märtsis, sest märts on teatrikuu, või mais, mil on kooli sünnipäev. Kahe aasta pärast saab Kõmsi kool 35aastaseks. „Lapsed juba praegu õhinal arutavad, mida siis võiks mängida,” ütleb Saatmäe.

Saatmäe sõnul ei ole paremat moodust kui muusikal, et lastele korraga mitut hädatarvilikku asja selgeks teha — see õpetab eneseväljendamist, kannatlikkust, teistega arvestamist, teise märkamist, distsipliini ja diktsiooni.

Kõik koolilapsed peavad saama särada. Lumivalgekese-muinasjutu ainetel loodud muusikalis oli seitse lumivalgekest, et kõik tüdrukud saaksid särada, „Saladuses ja aaretes” on mitu paari Liisasid, Annasid ja Ollesid, et kõigil oleks peaosa. Kõik lapsed laulavad nagu ööbikud. „Saab siis igaühe viisi pidama panna?!” imestan. „Saab,” kinnitab Saatmäe kõhklemata. „Aga ma lähen nüüd lavale.”

Kõik on hästi

Tosina aastaga, mil Kõmsil on muusikale lavastatud, on tekkinud päris korralik kostüümiladu. Kõmsi kooli õpetaja Maret Orulepa hõikab saalist, et roosipõõsa kallal töö käib. Lehed olla valmis, aga õisi veel tehakse. Roosipõõsas tuleb lava ette, sealt käib mööda Anna ja Liisa poetee. Täies õiteilus põõsas jõuab kohale varem kui võiks arvata — juba proovi lõpuks, aga enne tehakse kõik neli pilti läbi.

Esimene pilt. Lapsed otsivad saarel aaret. „Ära karda midagi,” julgustab Saatmäe Ollet. „Väga tubli!” Just esimeses pildid tantsivadki pimedas helendavad nahkhiired, aga neid sel päeval ei ole. Laul. „Ära nüüd ehmata! Terve saal saab sinu häält täis, aga sina laula nagu ikka,” ütleb Saatmäe Annale ja siis mulle: „Mikriga ei ole me varem proovi teinud!” Anna ei ehmata sugugi.

Teine pilt. „Kas olete valmis?” hõikab Saatmäe. „Jaa!” kõlab lavalt üksmeelne vastus. Lapsed on otsustanud lambatalle kooli kaasa võtta ja võtavadki, kuigi on kindlad, et õpetaja minestab ära. Tallekest sel päeval ei ole, aga kostüüm olevat uhke ja tall ise pisike ja armas — üks lasteaia vanema rühma poiss.

Kolmas pilt. Poeskäik, mis Anna ja Liisa surmani ära väsitab.

Neljas pilt. Vanaisa sünnipäev. „Ei kõnni laval, käed taskus!” manitseb Saatmäe poisse. „Üksteisega ei pahanda laval! Kõik on hästi!”

Lõpulaul, kus kõik ongi hästi. Lõpulaul teist korda. Lõpuks minnakse koju. „Mis seal kodus on?” küsib üks poiss laval teiselt ja see vastab: „Päike, jõgi, heinamaa, maasikad ja lambad!” Just niisugusest lapsepõlvest „Saladus ja aarded” kõnelebki.

 

Saladus ja aarded”

Astrid Lindgreni „Bullerby laste” ainetel muusikal neljas pildis

Lavastaja Pille Saatmäe

Laulud Riine Pajusaar

Valgus ja heli Asso Niin

Osades Kõmsi kooli ja lasteaia lapsed

Kestab 45 minutit

Etendus täna kell 12 Kõmsi rahvamajas

Varasemad muusikalid: „Nukitsamees” (2016), „Saabastega kass” (2014), „Seitse lumivalgekest ja seitse pöialpoissi” (2012), „Mary Poppins” (2010), „Helisev muusika” (2008), „Mozart 250” (2006).

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz