Ilvese hüpe ei olnud tiigrihüpe, kui pehmelt väljenduda. Pyeongchangi mängude suure mäe kahevõistluse eel olime oma parimais unelmais Kristjan Ilvest juba poodiumil nägemas või siis vähemalt esikümnes lõpetamas. Paraku kujunes läinud teisipäevast must päev. Vähemalt nii ütles 28. kohaga leppima pidanud Ilves ise.
Kunagi eeskätt koolidele mõeldud arvutiseerimisprogramm kandis nime Tiigrihüpe, et uus põlvkond siseneks edukalt IT-maailma. Sellist hüpet vajas mängudel ka Ilves, et siseneda edukalt maailma kahevõistlejate eliiti. Unistada on lihtne, katsu see aga ellu viia.Mustal päeval näib tee unistusetäheni eriti pikana. Ilves on noor mees, 21aastasena on tal aega seda teed astuda.
Eesti riigi juubelinädalal oleme eriliselt tundlikud oma rahvuslipu suhtes. Kindlasti sooviksid sajandat aastapäeva väärikalt tähistada ka olümpialased Pyeongchangis. Oma unistustes näevad nad, kuidas nende võitude auks tõuseb lipuvardasse sinimustvalge. Nad ei ütle seda küll valjusti välja, sest siis oleks küünikud kohe platsis ja kes see ikka tahab avalikult naerualuseks saada. Kui sa lõpetad oma võistluse näiteks kolmandas kümnes ja räägid olümpiakullaunistusest, siis kipuvad kuulajad sind pilkama. Tagaselja naerjatest ei maksa rääkidagi.
Selline pilkamine on algul saatnud kõiki hilisemaid suuri võitjaid, kui nad oma unistustest julgesid valjusti rääkida. Tegelikult unistavad ka pilkajad ja küünikud suurest ja ilusast, ainult et neil puudub jõud see ellu viia. See on pigem tahtejõuetu unelemine.
Julgete unistuste täitumine nõuab vaeva, sihikindlust ja kannatlikkust.Täht aga plingib ka siis jonnakalt kauguses edasi ja tee temani ei näi lühenevat. Ainult need, kes kõige rohkem usuvad, jõuavad sinna. Sellepärast saavadki ainult üksikud võitjateks. Ei oleks praegu Eesti riikigi, kui kõige julgemad meist poleks sellesse lõpuni uskunud.
Soome tähistas detsembris 100. sünnipäeva, eelmisel nädalal jõudis selle tähiseni Leedu. Sügisel on sama rõõm käes Lätil. Taliolümpial on Soome seni võitnud kolm pronksmedalit ja sellele võib veel lisa tulla. Pronksirõõmu sai tunda ka Läti kahebobi meeskond. Leedu laskesuusataja TomasKaukenas sai 13. koha, millele meie parimana on vastu panna Ilvese 16. koht normaalmäe kahevõistluses.
Selles valguses oleme lähinaabritega võrreldes kõige nadimad. Riigi juubelinädalal januneme muidugi eriliselt olümpiaedu järele. Üks väike lootus on siiski veel jäänud. 24. veebruaril ehk täpselt Eesti riigi aastapäeval asub olümpiaareenil starti ühisstardiga sõidus kiiruisutaja Saskia Alusalu.
Mängude avamisel nii kaunilt sinimustvalgega meie delegatsiooni ees sammunud Adavere neiule torkab ehk pähe kelmikas mõte ja ta tuiskab rajale, trikoloor käes. Sel viisil pääseks Eesti kogu maailma meedia keskpunkti. Muidugi on see tobe mõte, sest äärmisel juhul tuleks selline asi kõne alla mingis jääballetietenduses. Lipp ja tegu peavad teineteist väärima.
Oma lipu lehvimises on mingi eriline mõju. Näiteks 1964. aasta Innsbrucki taliolümpia kiiruisutamise kullamees Ants Antson, kes tollal võistles muidugi NSV Liidu punalipu all, sai iseseisvunud Eesti delegatsiooni ees 1992. aasta Albertville’italiolümpia avamisel kanda sinimustvalget. Mees ise tunnistas hiljem, et see oli tema elus suurem hetk kui olümpiakulla võitmine. Kuigi ilma selleta poleks talle 28 aastat hiljem ilmselt usaldatud ka Eesti lipu kandmist.
Sportlaste võidurõõm avaldub ka oma maa lipuga finišeerides või siis sellega auringile siirdudes. Pyeongchangi suusastaadionil jäi meelde venelanna, Tjumenist pärit laskesuusataja Anastassija Kuzmina võidukas finiš. Vene koondis hülgas ta aastaid tagasi ja naine leidis uue kodumaa Slovakkias. Lisaks ka armastuse ja pereõnne mehe ning laste näol.
Nüüd tõi ta oma uuele kodumaale kolmandat taliolümpiat järjest kuldmedali. Finišisirgele laskudes oli jälitaja temast vähem kui 20 sekundi kaugusel, aga ikka riskis Anastassija haarata raja äärest pakutava lipu järele. Lõpujoone poole liueldes proovis ta peaaegu terve finišisirge jooksul lippu lahti harutada ja viimasel hetkel see ka õnnestus. Slovakkia lipuvärvid lõid tuules lehvima ja võitja näolt peegeldus siiras rõõm ning tänulikkus.
Aegade jooksul on olümpiaareenidel võidukalt lehvinud ka sinimustvalge. Ikka üsna mitmel korral. Sedapuhku me ilmselt seda rõõmu tunda ei saa, aga küll see päev taastuleb. Võidumees või võidunaine võib siis veidi kohmetult koputada tänaste riigi juubelit pidavate piduliste uksele ja sisenedes vabandada, et ta veidi hiljaks jäi. Jääme ootama.
