0

Kristjan Kaljusaar: teenetemärkide juured ulatuvad rüütliordudeni

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Haapsalust pärit Kristjan Kaljusaar tutvustas raamatukogus teenetemärkide põnevat ajalugu. Foto Urmas Lauri

Teisipäeval pidas Haapsalust pärit Kristjan Kaljusaar Haapsalu raamatukogu lugemissaalis  loengu Eesti riiklikest teenetemärkidest ja eeskätt nende iseäralikust ajaloost 1920.-1930. aastate Eesti vabariigis.

Ühtlasi rääkis Kaljusaar, kes töötab Tallinna Rüütliordude muuseumi kuuratorina, ordenite värvikast sajanditepikkusest arengust, mis ulatub tagasi keskaegsete rüütliordudeni.

Orden tuleb ordust

Mingeid aumärke omasid juba vanimad inimtsivilisatsioonid – näiteks Egiptuse kuningad jagasid lahingus silma paistnud sõdalastele kärbsemärke.

Aumärkide traditsioon jõudis üle mere Euroopasse ja levis Rooma, kus oli väga detailne autasude süsteem. Kõige tuntum neist on loorberipärg ehk triumfipärg, mida tohtisid kanda väepealikud. Lihtsõdurid said pronksist hõbetatud plaadid, mida kanti vastavate rihmadega turviste peal. Plaatidel kujutati jumalusi või mütoloogilisi olendeid ja neid nimetati ladina keeles phalera. Sellest sai nime aumärkide uurimisega tegelev teadus faleristika.

Peale 5. sajandit kadus Lääne-Euroopas riiklike autasude annetamise süsteem. Keskaegsed kuningad ja vürstid enam tavapärasel kombel aumärke anda ei tavatsenud. Autasude traditsiooni taastajaks Euroopas said ordud, just vaimulikuordud.

Eesti keeles kasutatakse sõna orden. Tehniliselt tähendab see eesti keeles ordu aumärki, aga tegelikult kasutame igapäevakeeles sõna „orden“ igasuguste aumärkide kohta.

Sõna „orden“ pärineb saksa keelest, kus see tähendab ordut. Inglise ja prantsuse tähendab see aga reeglit. Sõna etümoloogiline alge on „ordo“, mis ladina keeles tähendab korda ja reeglit.

Esimesed läänemaailma ordud olid vaimulikud munga- ja nunnaordud, kus oli keskne mõte kloostris mingisuguse reegli järgi elamine. Lääne-Euroopa kloostritraditsioonide isaks võib pidada püha Benedictust ja Augustinust, kes mõlemad koostasid reeglid, mida mungad ja nunnad kloostris järgisid. Termin „ordu“ kandus üle nendele ühendustele ja kogukondadele.

Järgmise sammu ordude ja ordenite traditsiooni tõi ristisõdade ajastu 11. sajandil. 1099. aastal vallutasid Euroopa vaimulikud rüütlid Jeruusalemma linna ja Püha maa ning rajati Jeruusalemma kuningriik Pühal maal, mida oli vaja vaenulikult meelestatud naabrite eest kaitsta.

Ordude ajaloos toimus sellega seoses huvitav areng: ilmalikud rüütlid said loobuda oma lõbusast elust ja hakata poole kohaga munkadeks. Esimesed neist olid 1120 talvel Jeruusalemmas kohtunud väike seltskond, kes otsustas anda mungavande, võtta omaks kloostri eluviisid ja võidelda edasi vaenlastega Pühal maal. Nad said kuningalt hooned Jeruusalemma Templi mäel ja selle järgi ka nime  – Templiordu.

Teine Pühal maal alguse saanud mõjukas ordu oli Hospitaliitide ehk Johanniitide ordu. See oli kristlik vennaskond, mis tegutses Pühal maal juba enne I ristisõda. Peakorter oli Püha Johannese hospidal, kus oli haigla ja nende peamine ülesanne oligi haigete ja vaeste eest hoole kandmine.

Templirüütlid olid juba jõudnud järeldusele, et nad võivad elada mungareeglite järgi ja samal ajal ka tappa kui nad soovivad. Hospitaallitide vennaskond leidis, et ka neile selline eeluviis sobib ja nad soovisid oma ordu militariseerida. Templirüütlid ja hospitaliidid moodustasid Lähis-Ida riikides omamoodi kristlaste eliitsõjaväe.

Hoolimata nende pingutusest langes Püha maa 13. sajandi lõpuks taas moslemite võimu alla. Hospitaliidid viisid oma peakontori alguses Rhodose saarele, kuid pärast seda kui Türgi sultan 1530 Rhodose vallutas, kolisid nad Maltale. Sinna jäid nad sajanditeks ja on saanud tuntuks kui Malta ordu.

Kolmas suur rüütliordu oli Saksa ordu, mis hiliskeskajal valitses suuremat osa Eestit.

Malta ordu andis risti

Malta ordu on andnud suure panuse aumärkide ajalukku. Orduliikmed kandsid ühesuguseid rüüsid, mille peal oli rist. Malta ordule sai hiliskeskajal tüüpiliseks sale, kaheksatipuline rist, mida nende järgi nimetatakse Malta ristiks.

Kuna Malta ordu olid keskaegses Euroopas väga kõrge au sees, muutus ka nende sümbol populaarseks ja paljud ilmalikud valitsejad võtsid selle üle kui neil tekkis vajadus oma teenetemärkide järele. Ka Eesti Kotkaristi teenetemärk kasutab Malta risti kuju.

Kõige vanem ilmalik rüütliordu maailmas on inglise kuninga Edward III Sukapaela ordu. Edward III oli suur kuningas Arthuri legendide fänn ja soovis luua ka oma rüütlite vennaskonna. Ta otsustas luua rüütliordu, kuhu peale tema ja ta poja oleks kõige vapramad tema maalt.

Ordu sai nimeks Sukapaela ordu, sest liikmed pidid sümbolina kandma vasakul jalal põlve all sukapaela. Legend kõneleb, et Edward III oli oma südamedaami Salisbury krahvinnaga ballil nii hoogsalt tantsinud, et daami jalalt olevat sukapael maha libisenud. Sukapael oli sisuliselt daami aluspesu osa. Kuningas aga ei lasknud end sellest häirida, vaid tõstis selle üles ja kuulutas: „Häbi sellele, kes sellest halvasti mõtleb.“ Sellest fraasist sai sukapaela ordu deviis, mis on kirjutatud sukapaela peale. Sukapaelale lisaks kantakse rinnas ordeni täht.

See andis eeskuju ja teistele 14.-15. sajandi Euroopa vürstidele, kes rajasid mitu tähtsat rüütliordut. Näiteks Burgundia hertsogite Kuldvillaku ordu. Need valitsejad nimetasid oma ordu liikmeteks ka teiste kuningriikide aadlikke ja vürste, pannes alguse traditsioonile, et valitsejad omavahel ordeneid vahetavad.

Ordudes tekivad klassid

Keskajal ei kantud aumärke mitte rinnas, vaid kaelas keti otsas. Tänapäevalgi on paljude ordude ja teenetemärkide puhul kõrgeim klass kett. Ka Eestis riigivapi ordeni kõrgeim klass on kett.

Et ordudel saaks olla kõrgeim klass, peavad neil üldse klassid olema. 16. sajandist hakati rajama ordusid, millel oli sisemine hierarhia. Esimene oli Prantsuse Pühavaimu ordu, mis kasutas Püha vaimu sümbolina valget tuvi. Kuningas Henry III jagas ordu neljaks klassiks: suurmeister, kelleks oli kuningas ning kolm pärisklassi: ohvitser-komandörid, komandörid ja rüütlid.

Traditsiooni aitas kinnistada Louis Püha ordu, kus oli kolm klassi: rüütel, komandör ja suurrist. Ja just nende nimetustega on kolme klassilised ordud jõudnud ka tänapäeva.

Teine uuendus, mille poolest Louis Püha ordu oli innovatiivne, oli see, et sinna võis määrata ka mitteaadlikest karjääri teinud ohvitsere. See oli väga suur nihe ordenite ajaloos – nad muutusid sammuke lähemale riiklikele autasudele, mida võis anda riigi elanikele.

Peale Prantsuse revolutsiooni kaotati Prantsusmaal kõik rüütliordud, kuid lõpuks leidis Napoleon, et rahva tunnustamiseks ende tegude eest oleks midagi vaja. Ta rajas uutmoodi ordu – Rahvusliku Auleegioni ordu.

Auleegioni ordul oli mitu uut aspekti: sinna võis nimetada nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid, nii et enam polnud tegemist sõjalise orduga; jagas ordu viieks klassiks ja sellest on ka teised riigid eeskuju võtnud rajades demokraatlikumaid ordusid või viieklassilisi teenetemärke. Ka Eestis on viieklassiline süsteem.

Nii et olemas on kolme sorti ordusid: vanad üheklassilised rüütliordud; kolmeklassilised ordud, kuhu määrati ka tsiviilisikuid ning viieklassilised demokraatlikud ordud.

19. sajandiks pidi igal endast lugupidaval valitsejal või riigil olema oma ordenid või aumärgid ja samal ajal hakkas ordenite tähendus kaugenema rüütliordudega seotusest. Ordeneid ei seotud enam rüütliseisusega ja sellepärast saavad olemas olla ka sellised ordenid nagu Lenini orden.

Eesti põhiseadus keelas teenetemärkide jagamise

Kui Eesti vabariik 20. sajandi alguses välja kuulutati, alustas Eesti Ajutine valitsus ka tööd esimese riikliku autasu asutamiseks. Vabadusrist sündis 24. veebruaril 1919. Sellega ei kaasnenud ordu organisatsiooni, vaid tegemist pidi olema teenetemärgiga, mida jagab valitsus ja mille kavaleridel  pole mingeid privileege.

Vabadusrist on mitmes mõttes maailmas ainulaadne. Sellel on unikaalne kolmeliigiline struktuur: 1. liik sõjaliste teenet eest, 2. liik vapruse eest Vabadussõjas ja 3. liik tsiviilinimestele – diplomaadid ja riigitegelased. Igal liigil on kolm järku vastavalt teenete tähtsusele.

Vabadusrist on ainulaadne ka oma kuju poolest, selliseid maailmas rohkem pole. Risti kujundas Nikolai Triik ja eeskujuks on keskaegse Eesti maahärra, Saksa ordu suurmeistri vapp. Vabadusristi esimesel ja teisel liigil on kujutatud E täht, mis sümboliseerib Eestit ja turvises mõõgaga kätt, mis nagu seda kaitseks. Käsi moodustab ühtlasi V-tähe. Tsiviilkassi märkidel mõõgaga kätt ei kujutata.

Vabadusristist sai Eesti omariikluse üks tähtsamaid sümboleid ning selle vastu tunti ja tuntakse tänapäeval suurt respekti. Vabadusriste anti välja 3324, neist kolmandik välismaalastele. Esimesed ristid said briti kuningliku laevastiku ohvitserid kui laevastik tuli 1919 Soome lahte.

Vabadusristi 2. liigi 1. järku ei antud kunagi välja, kuid kui 2009. avati Tallinnas Vabaduse väljakul vabadussammas, siis selle otsas on kujutatud just see aumärk.

Vabadusristiga ei kaasnenud ordu organisatsiooni, aga selle kavalerid ühinesid Vabadusristi vendade ühenduseks. Ühenduse põhitegevus oli kavaleride huvide kaitsmine, info kogumine liikmete kohta jms. Vabadusristi kavaleridel oli ka mitmeid privileege – nad said maad, eelisjärjekorras riigiametitesse ning võisid bussi ja rongiga poole hinnaga sõita.

Sellised privileegid polnud aga põhiseadusega kooskõlas. Eesti 1920. aasta põhiseadus tegi kõik mis võimalik, et eemaldada Eesti elust igasugused riiklikud autasud – Eesti riik ei andnud oma kodanikele aumärke, välja arvatud kaitseväelastele sõja ajal ning Eesti kodanikel polnud õigust vastu võtta ka teiste riikide aumärke. Eestit peeti nii demokraatlikuks, et aumärgid, mida võib seostada keskaegsete rüütliordudega, siia ei sobi.

See, et riik ei saanud tunnustada oma kodanikke ega rahvusvahelises suhtluses aumärke vahetada, pani Eesti vabariigi mõneti piinlikku olukorda. Valitsus lahendas selle põhiseadusest mööda minnes ja valitsusväliste organisatsioonide teenetmärke kasutades. Näiteks Eesti Punase Risti teenetmärk, mille puhul valitsus kirjutas ette, kellele seda anda. Sama oli ka Kaitseliidu Kotkaristiga, mille pidi olema Kaitseliidu oma, aga valitsus kirjutas ette, kes seda väärivad.

Mõnikord põhiseadust ka ignoreeriti. Kui 1924. aastal oli Tallinnas detsembrimäss, siis pälvisid paljud politseinikud ja sõjaväelased Vabadusristi. Nad olid viimased Vabadusristi kavalerid.

Pätsi riigipööre tõi teenetemärgid tagasi

Imelik põhiseaduslik olukord aumärkide suhtes jätkus 1934. aastani Pätsi riigipöördeni. Sõjaväe toel võimu üle võtnud Päts otsustas loobuda teenetmärkide jagamise keelust. Ta muutus Kotkaristi ja Punase Risti teenetemärgi riiklikeks ja lasi rajada kaks uut: Valgetähe ja Eesti Riigivapi teenetmärgi.

Uute teenetemärkide kujunduskonkurssi võitis noor kunstnik Paul Luhthein. Valgetähe teenetmärgil kujutatakse Põhjamaade puhtuse ja karguse sümbolina kuueharulist risti, Riigivapi teenetemärgil on riigi vapp. Kuna Vabadusriste enam tänapäeval ei jagata, on Riigivapi teenetemärk kõige kõrgem orden, mida välja antakse.

Selle kõrgeim klass on kett, millest sai presidendi ametitunnus ja mida pidi valmistatama ainult üks. Päris nii siiski ei läinud, sest Pätsi kett võeti okupatsiooni ajal ära ja viidi Moskvasse. See asub praegu Relvapalatis ja  seda keeldutakse tagasi andmast. Kümme aastat tagasi, Eesti 90. Sünnipäevaks valmis uus kett, mida on kandnud Toomas-Hendrik Ilves ja Kersti Kaljulaid.

Okupatsiooniajal kaotatud vanad teenetemärgid taastati  peale taasiseseisvumist ja lisaks algatas president Lennart Meri uue teenetemärgi – 1995. aastal lisandus Maarjamaa rist, mida saab annetada ainult välismaalastele.

Eesti kõige kõrgem teenetmärk on siiski Vabadusrist, kuid seda tohib annetada vaid juhul kui käib Eesti kaitseks peetav sõda.

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz