Lavastaja Merle Karusoo elutöö on mäluteater, eestlaste elulood, mis põrkuvad keeruliste mälutõketega. Sellised teatritekstid on sündinud algallikaid intervjueerides või kogudes materjali muul moel, näiteks arhiividest.
See teater mida teie teete, ei ole klassikaline teatrikunst. Kuidas te selle peale sattusite?
Jah. Ma tean täpselt, kuidas ma sellele sattusin. See algas ühest noorsooteatri lavastusest “Oleme 13aastased”, kus me korjasime 7. klassi poistelt kirjandeid ja nende alusel hakkasime fantaseerima väikeste 13aastaste lugu. Siis, 1981. aastal korjasime me abituuriuminoortelt lugusid, mis on siiani meil publitseerimata, ka läbi töötamata, sest me hakkasime nendega tööle lavakooli kümnenda lennuga. Alguses arvasime, et kasutame neid kirjandeid, aga saime väga ruttu aru, et need näitlejaõpilased on ainult paar aastat vanemad kirjutajaist ja järelikult võiks nad rääkida oma lugusid ja siis läks lahti.
Nad rääkisidki oma lugusid, siis oma vanemate, siis vanavanemate lugusid ja ühel hetkel sai liiga palhju, nii et pool sellest kaheosalisest etendusest keelati ära. Sellepärast, et sinna hakkasid tulema vangilaagris olevad inimesed, erinevatel pooltel olnud inimesed, Berliini müür, mis oli 1982. aastal veel lammutamata. Aga sel hetkel sain aru, et eestlaste elulood on keelatud ja siis ma hakkasin neid koguma.
Kuidas te üldse teatri juurde jõudsite?
Teatri juurde olen alati tahtnud jõuda, aga alguses oli lihtsalt, et tahan näitlejaks, kuigi jumala pärast ei tea, miks. Mul on väga hea meel, et ma näitlejaks ei läinud. Läksin Tartusse õppima, olin Tartu sotsioloogialaboratooriumis ja ühel päeval sõbrad ütlesid mulle, et Panso võtab nüüd vastu lavastajaid, mine nüüd. Sellepärast ongi minus ühendatud nii see, mis ma õppisin lavakoolis kui ka see, mis ma õppisin sotsioloogialaboratooriumis.
Mis teile endale teie loomingust kõige rohkem südamesse on läinud?
Ma usun, et mul on kõige rohkem südames tegemata tööd. Need on 1941. aastal küüditatud lapsed, millest on ilmunud ainult film “Unustuse jõel”, midamängitakse ikka siis, kui on 14. juuni. Ja võib-olla “Misjonärid”, mida me mängisime Rakvere teatris ja kus esimest korda jutustasid oma lugusid Eesti poisid, kes võitlesid Afganistanis Vene vägedes. Esimest korda räägiti seal avalikkuse ees posttraumaatilisest sündroomist, kuigi me ka siis veel ei osanud päriselt veel seda nimetust külge panna.
Kõik tööd on tähtsad olnud. Ma ei oleks neid muidu teinud, vähemalt elulugude poolt.
