Eestiaegse kasvatusega vanainimene sulab üles, kui kena müügimees ta toa tolmuimejaga puhtaks teeb, vannitoa kahhelseina plaadivahed puhastab ning diivanist sinna kogunenud tolmu välja õngitseb. Algab lugu aga sellest, et heliseb telefon ning malbe häälega teatatakse, et te olete õnnelik võitja, kellele on sülle langenud tasuta kodupuhastus.
Kui imemasina kõik nipid on võimalikule ostjale esitletud, pakutakse seda lahkelt müüa. Hind, mida esimese hooga küsitakse, on kümme korda üle tolmuimeja tegeliku väärtuse. Mõnel tarmukamal memmel õnnestub riist poole odavamaks kaubelda ning nii minnaksegi lepingu allkirjastamise juurde. Tegelikult tasub aga võrku langenud ostja juba lepingu sõlmimisel esimese osamaksega kolmandiku imeimeja tegelikust hinnast. Osamakseid tuleb aga tasuda paar aastat.
Müügimehe äriplaan on lihtne: ta teab, et eestiaegse kasvatusega memm, kelle toa ta tolmust puhtaks on võtnud, ei suuda talle „ei” öelda. On ilmselge, et vanainimene tunneb süümepiina, et kuidas ta mehe ilma mingi tasuta uksest välja saadab.
Et müügimeeste möllamisele piiri panna, tuleb lastel ja lastelastel tähelepanelik olla. Kui vanamemmele külla minnes avastatakse tema kodunt imeimeja, tuleks mitte memmega pahandama hakata, vaid kohe härjal sarvist haarata ning müügimehelt tehingu tühiseks kuulutamist nõuda.
Tolmuimeja on praegu teemaks seetõttu, et just nimelt nendega praegu vanainimestele kotti pähe tõmmataksegi. Samalaadset skeemi on aegade jooksul kasutatud imeliste veefiltrite ja mine tea, millega veel. Skeem on ikka püsinud muutumatuna. Oluliselt suuremaks puhutud hinnaga määritakse heausklikele pähe seadmeid, mida neil tegelikult vaja ei lähe või mida on poest võimalik kümme korda odavamalt kätte saada.
Tarbijakaitseameti soovitus koduuksemüüjate haardeulatusse sattunuile on, et kui tekib kahtlus, ära kirjuta mingil juhul ühelegi paberile alla.
Lihulas on käidud. Pärnumaa ja Saaremaa on ka praegu populaarsed.
Kus kandis neid nähtud on, palun andke teada!
heleda autoga sõidavad külades, tülitavad ja uurivad olukorda….