Suur mees istus väikesel kelgul ja ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Sakslane Felix Loch rikkus hetk tagasi suure võimaluse tulla kolmandat korda järjest meeste ühekelgu olümpiavõitjaks. Enne viimast sõitu oli ta kindel liider ja viimasena starti minnes polnud vaja mingit imesõitu teha. Pigem tulnuks jäärenn läbida kindla peale ja selle jaoks tal kogemusi jagus. Jäi ülegi. Ometi kaldus ta keset sirget hetkeks vastu paremat renniserva, mille tagajärjel kaotas kelk hoo ja mäng oli mängitud. Loch jäi viiendaks.
Meeste laskesuusatamise sprindidistantsil oodati kahe suure, prantslase Martin Fourcade’i ja norralase Johannes Thingnes Bø järjekordset duelli. Nende vastasseisu kõigil distantsidel peeti juba enne OMi mängude üheks põnevamaks heitluseks.
Bø eksis esimeses lasketiirus kolmel korral, veidi hiljem jättis Fourcade samuti kolm märki üles. 87 laskesuusataja konkurentsis olid superstaarid esimese tiiru järel kukkunud kümne kõige viletsama laskja hulka. Medalitest tuli suu puhtaks pühkida.
Naiste laskesuusatamise sprindidistantsil jäi tänavuse maailma karikasarja üldliider soomlanna Kaisa Mäkäräinen 25ndaks. Johanna Talihärm suutis oma 22. kohaga edestada kõiki nelja soomlannat.
Meeste suusavahetusega sõidus olid stardijoonel enamiku pilgud pööratud hooaja kuumima nime, järjekordse Norra imesuusataja Johannes Høsflot Klæbo poole. Favoriit lõpetas kümnendana.
Kõik nimetatud ja samas läbipõlenud soosikud on hooaja kestel maailma karikasarjas ridamisi võite noppinud. Miks see rida OMil järsku katkes, ei suuda keegi lõpuni lahti seletada. Pealtnäha pole ju midagi muutunud. Ikka sama spordiala, sportlased kasutavad oma tavapärast ja parimat võistlusvarustust, konkurendid on ka samad. Viimased on küll tugevad, aga neid on järjest nüpeldatud.
Midagi peab aga olümpiaareenil teisiti olema, et favoriidid seal nii tihti komistama kipuvad. Ilmselt algab kõik sisemisest närvipingest. Avalikkuse ees püütakse jätta muretut muljet, et OM on võistlus nagu iga teinegi. Juba selles väljaütlemises võib tunda pillikeeltena pingul närve, mida püütakse nende sõnadega maandada. Alateadvust on väga raske ära petta. Kusagilt pilust imbub ta ikka läbi ja hakkab sportlase aju töötlema.
Praegu teeb ärevaks ka meie kahevõistluse lootuse Kristjan Ilvese analoogne eelkommentaar kolmapäevasele võistlusele. Hakka või kartma, et kas noormees suudab närvipingega hakkama saada. Eriti nüüd, kui ta on tõusnud elu parimasse vormi ja ootused on üsna suureks paisunud. Märkamatult kasvab ka läbipõlemisoht. Spordikangelased on sellepärast suureks saanudki, et on oma närvisüsteemi suutnud ka kõige pingelisemas olukorras talitseda.
Eilses jälitussõidus panid Fourcade aga oma õigused maksma ja marseljeesi kõlama. Kuningas on tagasi, kuldmedal kaelas. Bø aga sipleb endisel rabamätaste vahel. Tema kohad on seni 31. ja eile 21. Imelise sõidu tegi noor rootslane Sebastian Samuelsson, kes äärmiselt tahtejõulise ponnistusega viimasel ringil võitis hõbemedali. Meeldiv vaheldus muidu nii argiseks kujunenud esiotsa paremusjärjestuses.
Olümpiavaim teeb muidugi imesid. Ajalukku läheb nüüd ka norralase Simen Hegstad Krügeri kullasõit suusavahetusega sõidus. Stardisirge lõpus puterdas ta ennast kõhuli. Suusakepp oli puru ja mees ise varjas kahe käega pead, et mõni konkurent talle kepiga kuklasse ei torkaks. Ise ütles ta pärast võistlust, et hetkeks ei uskunud ta enam millessegi. Mast oli maas.
Kui Krüger lõpuks püsti ja ka õige pikkusega kepi pihku sai, oli ta võistlejaterivi lõppu langenud. Krügeri ema vaatas võistlust kodus telerist ja pärast poja kukkumist lülitas aparaadi välja. Edasist ta ei näinudki.
Edasi tuli aga muinasjutt. Krüger märkas kindlasti ehmatusega, et ta on ju norralane. Norralane on aga teadupärast suusaradade valitseja, mitte mõni lumes sumpav õnnetu luuser. Noormees hakkaski vaikselt kerima. Sai grupi kätte, paari kilomeetri pärast tõusis aga liidergruppi. Neli kilomeetrit enne finišit tegi Krüger vahespurdi ja läinud ta oligi. Pealtnäha lihtne, aga samas lausa uskumatu lugu.
Olümpiaajalugu tunneb üht imelist kukkumisega kullavõitu. 1972. aasta Müncheni OMil võitis hiljem läbi aegade üheks suuremaks pikamaajooksjaks saanud soomlane Lasse Viren 10 000 meetri distantsil oma esimese olümpiakulla. Neljandal kilomeetril Viren kukkus, aga ajas ennast kähku püsti ja ruttas teistele järele. Viren võitis uue maailmarekordiga. Karjääri lõpuks oli ta neljakordne olümpiavõitja.
