Enne reedest Pyeonchangi taliolümpiamängude avatseremooniat meenusid 30 aastat tagasi esimest korda Lõuna-Koreas peetud mängud. 1988. aasta suveolümpiamängudel Soulis jäi avamiselt tugeva sõnumina meelde ühinemispüüe. Kõik, mis on kõrvalise jõu sunnil teineteisest lahutatud, peavad harmoonilise täiuse nimel taas üheks saama.
Idamaisest filosoofiast ja kultuurist kantud sõnum sai maailmas õige pea ka teoks. See juhtus küll teisel pool maakera, kui viimase suure sõja lõppedes kaheks kistud Saksamaa taas ühines. Poliitiliste suurjõudude vastasseisus rebiti 1950. aastate alguses pooleks ka Korea riik. Viimastel aastatel on pinge kahe vastandliku poliitilise ülesehitusega riigi ehk Lõuna- ja Põhja-Korea vahel aina kasvanud. Rahvas on kahel pool piiri aga üks – korealased. Mida tunneksime meie, kui näiteks Maarjamaa oleks range piiriga pooleks lõigatud, Lõuna- ja Põhja-Eestiks, poliitiline ajupesu külvaks aga vaenu piiri taga elavate rahvuskaaslaste suhtes?
Pyeongchangi OMi eel otsustasid mõlema Korea poliitikud aga kogu maailmale näidata nende poolsaarel ei tea kust äkki leitud sõprust. Avamisele tullakse ühise lipu all, mille valgel taustal Korea poolsaare sinine kontuur ilma kahte maad eraldava riigipiirita. Ühine on ka naiste jäähokikoondis. Ometi tundub see kõik Potjomkini külana. Lihtsameelsed ehk usuvadki, et õnn saabus õuele, aga see näiline sõbralikkus ei suuda tegelikult varjata hõlma alla peidetud kivi.
Eilne avamistseremoonia algas sügavate kellalöökide kuminaga. Ka 30 aasta eest Soulis jäi meelde hiigelsuurte kellade kumin. Eile oli iidsest templist peaareenile toodud üle 2000 aasta vanune üheksa meetri kõrgune rahukell. Seejärel asusid viis last teekonnale läbi maailma ja Korea ajaloo. Viis last sümboliseerisid viit põhielementi – tuli, vesi, puu, metall ja maa. Areenile ilmusid ka hiigelsuured Korea sümbolid valge tiiger, sinine draakon, tulilind. Lastele ja lapsemeelsemale publikule kindlasti meeldejääv elamus.
Lõpuks joonistus areeni kohale taevavõlv, helendavad lambikesed tähistasid tähtkujusid. Taevas ja maa olid üheks saanud. Harmoonia kandus üle kosmosesse. Iidne sõnum jõudis taas pärale. Valgus ja pimedus said üheks, mida kinnitas ka areenile toodud Lõuna-Korea riigilipp. Selle keskel ongi sümbol, kus punane ja sinine pool kaarduvad teineteise ümber ja moodustavad harmoonilise terviku. Üks ei saa teiseta.
Kui Eesti delegatsioon lippur Saskia Alusaluga eesotsas areenile marssis, leidis TV-kaamera üles ka Eesti presidendi Kersti Kaljulaidi, kes tribüünil rõõmutantsu lõi. Presidendi rõõm liikumisest on meile ju üldteada, kuid nüüd nägi seda TV-publik üle maailma. Küll oleks huvitav riigi esileedit näha hetkel, kui mõni meie sportlane võidaks näiteks olümpiakulla. Millist tantsu Kersti siis veel lööks!?
Rahvusvahelise olümpiakomitee president Thomas Bach ei läinud oma avakõnes mööda ka Korea ühisdelegatsioonist, kiites nende ühinemist tugeva vastusammuna neid lahutada püüdvatele jõududele; tema sõnul tuleks seda olümpiakogemust jagada nüüd kogu maailmaga.
Olümpiatule saabumine on alati avamispeo kõrghetk. Sedapuhku tippisid jooksusammul mööda trepiastmeid tuleurni juurde näitsikud Korea jäähokikoondisest. Mõlema Korea esindajad hoidsid tõrvikut ühiselt. Korraldajariik Lõuna-Korea võttis olümpiatule süütamise au siiski endale, sest viimasena ulatati tõrvik läbi aegade ühele säravamale iluuisutajale, 2010. aasta Vancouveri taliolümpiamängude võitjale, lõunakorealasele Yuna Kimile.
Olümpiatuli on süttinud, mängud on alanud.