0

Jaanus Riimets: ma armastasin venelast

Lääne Elu

info@le.ee

Mõttearenduse pealkiri on teisend meie suurkirjaniku Tammsaare ühe romaani pealkirjast, kirjutab Jaanus Riimets.

Seal oli venelase asemel sakslane. Põhjus ka väga lihtne, romaani kirjutamise ajal oli eestlastele hoopis olulisem suhtumine sakslastesse kui venelastesse. 700 aastane orjapõlv oli üsna meeles, samuti selle jätkuna 1905. a mässu ajal mõisnike ja ka pastorite toimepandud ülekohus taluinimeste suhtes, mille tulemusena näiteks Vargamäe Andres oma usugi kaotas. Põhjuseks muidugi see, et Oru Pearu ei saanud alandava peksu osaliseks, aga tema sai.

Kui ERR tähistas kirjaniku sünnist mööduvat 140 aastat, siis loeti just seda lõiku ette ja lugemise aeg oli 1959. aasta. Teatavasti valitses just sel ajal meie maal võim, mis eriliselt oli suunanud oma viha kristliku religiooni vastu. Paljud nimetavad seda võimu praegugi veel vene võimuks, kuigi EKP juhtivliikmete enamus ei olnud sugugi selle rahva liikmed.

Hiljuti küsis üks vene ajaloolane retooriliselt, et „kuidas küll õigeusklik vene rahvas nii innukalt toetas antikristuse võimu pühal Venemaal need 70 aastat“. Jah, eks see veidi imelik on, aga kas nad kõik ikka nii väga toetasid. Ehk oli hurraa-hüüete põhjuseks eelkõige võimurite poolt sisendatud hirm võõraste ees ja kindlasti polnud vähetähtis ka vaeste inimeste kadedus rikkamate suhtesja eks need rikkamad olid omal ajal olnud ka ülekohtused oma vähem edukamate ligimeste suhtes.

Muidugi mitte nii ülekohtused kui seda olid nõukogude võimurid oma alamate suhtes. Sest nende ülekohut ei talitsenud kirikus räägitav – kuigi kahjuks sageli ainult räägitav – halastussõnum.

Tulles tagasi pealkirja juurde, siis Tartu rahu aastapäeval näitas ETV 2 just Tammsaare romaanil põhinevat lavastust. Mulle meenus sellega seoses üks ammune haiglasolek. Olin siis üsna noor ja aasta oli 1980. Kuulasin seal lamades raadost muu hulgas „Ma armastasin sakslast“ kuuldemängu ja ka Ammeerika Hääle saateid. Hääl oli tollal paljudele üks suur tõe allikas ja lootuse sõnumi kandja. Nooruse protestist laetuna olime enam-vähem vene-vastased ja kommunistlik ideoloogia väljendus meie jaoks eelkõige rahvusriigi hävitamises 1940. aastal. Laulsime alevi vahel veidi nokastanud peaga „Me metsavennad eestlased“ ja ei mõelnud päris täpselt järele,mida see „õige eestlase“ välja selgitamine reaalselt omal ajal tähendas.

Siis aga juhtusin kuulma sealtsamast ookeanitagusest raadiojaamast hardushetke, kus kirikuõpetaja rääkis suurest vene kirjanikust Dostojevskist ja tema sügavast usklikkusest. Mis pühal see raadiojutlus oli, ei mäleta, aga selgelt on meeles suure kirjaniku imeline sõnum tema eluajast veel aastatuhandeid kaugemast ajast ja jumalikust vahelesegamisest kurjuse protsessidesse siin maa peal.

Siis hakkasin aru saama,et mitte kõik venelased pole kurjad ja veidi hiljem ka seda,et mitte kõik eestlased pole olnud head. Teadvustasin endale ka paljude n-ö vabadusvõitlejate reaalselt toimunud koostöö natsionaalsotsialistlike okupantidega siinse juudi elanikkonna ja sissetoodud tuhandete juutide ja mustlaste hävitamisel.

Mats Traat kirjeldab oma raamatus „Tants aurukatla ümber“, kuidas kohalik suurtalunik Käo Paul ajab taga kohalikku sõjapõgenikust mustlast sel ainsal põhjusel,et too on selle rahvuse liige. Hiljem viidi too taluperemees Siberisse vangi. Kas ta oli süütult kannataja?

Muidugi võib väita, et natsidega koostööle kehutas eestlasi 1940. aastal sündinud ülekohus ja eks osaliselt see on ka õige, aga pidada seda koostööd ka tänapäeval vabadusvõitluseks on selge liialdus. Peagi tähistame meie kalli riigi suurt juubelit. Manifestist kõigile Eestimaa rahvastele möödub 100 aastat. Peaaegu oleks see ajalooline pöördumine ette loetud kallis Haapsalu linnakeses. Läänemaa ja Haapsalu on mõneski mõttes olnud esirinnas sel väiksel maalapil, mida nimetatakse Eestimaaks.

Meenutada võiks kasvõi omaaegset vaimulikku ärkamist. Kui Tammsaare romaanis hävib noorte armastus päritolust tingitud traditsioonide konfliktis, siis üldisemalt ähvardab see oht ka tänapäeval kogu ühiskonda.

Kuigi algses Eesti Vabariigis oli kolm ametlikku riigikeelt, siis tänapäeval kardab enamik eestlasi vene keelt nagu kurjuse sümbolit. Samas ei teadvustata endale lihtsat tõsiasja,et meie kultuurile on hetkesituatsioonis üleliigne inglise keelele üleminek hoopis ohtlikum. Poleks ime, kui saades enamiku informatsiooni netist ja ka kuulates enamiku muusikast just inglise keeles hakataks mõtlemagi juba selles keeles.

Kultuurne inimene pole ühegi keele vastu. Ja ka mitte ühegi rahva vastu. Väikesed rahvad nagu meie on oma ajaloo jooksul ikka pidanud kannatama rasket ülekohut. Kurja pole aga reeglina teinud rõhujarahvaste lihtinimestest esindajad, vaid ikka võimu- ja varandusejahil juhid, kes on sageli eksitanud nii oma kui võõraid rahvaid alatute trikkidega ideoloogiavaldkonnas.

Mis jääb üle kannatajapoolel? Nii iseenese hingerahu kui poliitilise stabiilsuse saavutamiseks ja säilitamiseks on kõige parem viis andestus. Viha ja kättemaksu kiskumine ei too kunagi head, eriti aga nõrgemale osapoolele. Muidugi peavad kuritegudes süüdi olevad tegelased saama omad karistused, see on ütlematagi selge, aga igasugune viha pimestab silmad ja ei ole hea nõuandja üheski küsimuses, eriti aga riigi saatust määravate otsuste tegemisel. Armastus kõigi inimeste, ka vaenlaste vastu aga küll.

Jaanus Riimets

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz