Tiiu Randmann: häda kunsti pärast ehk Kui ma elust peaks ärkama?

Vaevalt jõudsid kunstiakadeemia tudengid oma tööd üles panna ja rohkearvulise publiku saatel näituse avada, kui sotsiaalmeedia kihama hakkas. Kohaliku ajakirjaniku facebooki ülesriputatud näitusefotod päästsid valla salvavad kommentaarid kunsti aadressil ja ajendasid koguni ühel kunstilembesel linnakodanikul oma frustratsiooni ajaleheveergudel välja elama (Lääne Elu 10. jaanuar). Artikkel vallandas ärritunud arvamusavalduste valingu, kuid tõeliseks menukiks osutus Õhtulehe näitust tutvustav jutt, mis juba oma pealkirjaga lugejate hoiakuid kujundas (5. jaanuar). Mõtlen siinkohal, kas kollase ajakirjanduse kutsumine avamisele oli turundusnipp ?

Niisiis on Kunstiakadeemia II kursuse tudengid oma näitusega „Kui ma elust peaks ärkama?“ Haapsalu linnagaleriis juba ajalugu teinud. Mis saaks olla ühe kunstniku jaoks parim kui mitte tähelepanu ja kui seda suudetakse pälvida juba oma kunstnikutee alguses, siis on põhjust nende noorte tegemistel uudishimuga silma peal hoida.

Haapsalus on ennegi kunsti üle kõvasti lokku löödud, lähiminevikus nii ühisgümnaasiumi protsendikunsti teose (tegin seda ka ise) kui ka Promenaadi merevees ülemöödunud suvel eksponeeritud riigigümnaasiumite õpilaste kunstitööde puhul. Mõlemal korral oli tegemist avaliku ruumiga, mida osa inimesi vältimatult kasutavad ja siit ka õigustatult arvamuste paljusus.

See aga, et kunstigaleriis eksponeeritava suhtes nii tuliselt sõna võetakse ja pealegi suures osas vaid nähtud fotode põhjal ise kohal käimata, on kahjuks ajastule omane.

Lääne Elu veergudel materdab selle autor maha kogu näituse, galerist Kruusingu näituste valikud ja koguni kunstiakadeemia õppeprogrammi! Puhas raev sellepärast, et see kõik ei ühti artikli autori kunstimaitsega. Ja teised kiidavad takka. Võibolla ei peaks sellistele avaldustele ja kommentaaridele reageerima, sest mürgi pritsimisest argumenteeritud seisukohtade asemel on saanud meie pealiskaudsuse tänapäev ehk puht-eestlaslik sallimatus kõige vastu, mida ei mõisteta.

Aga reageerin, sest kaasaegne kunst läheb mulle korda isegi siis, kui ma alati mõnda asja lõpuni ei mõista. Ja kui ei mõista, siis järelikult on mul arenguruumi. Ilmselgelt läks selline lahmimine ka Kruusingule korda, kes mõned päevad hiljem kohalikus kobrulehes vingujate suud viisakate selgitustega lukku pani (Lääne Elu, 10. jaanuar).

„Kui ma elust peaks ärkama?“ on üks viimase aja meeldejäävamaid näituseid Haapsalu Linnagaleriis selle parimas mõttes. Viis skulptuuri ja installatsiooni tudengit on igaüks kaasa toonud ühe töö, mis kokku moodustab esteetiliselt puhta ja mitmetasandiliste tõlgendusvõimalustega näituse. Silma jääb tööde läbimõeldud paigutus galeriiruumis ja nende detailideni puhas viimistlus.

Sisenejat tervitab pea elusuurune istuv meesfiguur, kes on ühe jala üle teise tõstnud, et läita sigaret. Näib nagu ta oleks just katkestanud oma tööd ja tegemised, et võtta endale see kümme, viisteist minutit. Sigaret sõrmede vahel jääbki läitmata, sest see polegi istuja eesmärk. Ehk on see vihje meile kõigile, kes oma igapäeva rapsimistes sugugi ei oska aega enese jaoks võtta. Või valmistab see töö sisenejat ette ülejäänud näituseks, justkui öeldes: „Võta rahulikult!“. Autor Siim Elmers on jätnud teose meelega pealkirjastamata lubades nii vaataja ise mõtisklema. Realistlikult mõjuvale valgele figuurile tundub valitud asupaik tõesti parim.

Keset näitusesaali kõrgub tohutu potsakas inimpart. Üleni valge pealispind laseb märgata näo kontuure ja justkui nõutut pilku, mis on suunatud tema ette postamendile asetatud graatsilisele kujundile, mis lähemal vaatlusel osutub luigeks. On see inetu pardipoja lugu või midagi muud?

„Dialoog isaga“ võib viidata põlvkondade konfliktile, nagu pakkus üks minu õpilastest. Johannes Luik kirjeldab tööd kui püüdu olla vähemalt samaväärne või paremgi skulptor kui tema isa Jaan Luik, kelle metallist ringikujuline skulptuur moodustab osa antud teosest. Pardi sisemusest äkitselt kostuma hakkavad linnuhääled pakuvad üllatust.

Ruumi tagaseinast pressib ennast sisse musta purje ja kuldse piisonisarnase käilakujuga laev. Tulek on raevukas, sest küprokitükke murdub seinast ta jõu survel. Jällegi tõlgendusteks ruumi jättev töö, mille autor Darja Krasnopevtseva on pealkirjaks pannud selle, mida me isegi näeme – „Läbi seina“.

Alexandre Valetto näitab oma tööd „madonna.obj3d“ videoruumis ja on tutvustavale sildile lisanud sügavamõttelise teksti:

concept is a contradiction
like a God
one in three’n’three in one.
like a Mary, the virgin’n’mother.
like a man, the good’n’the evil.
like a faith, constant’n’ephemeral.

Musta kardina taha pisikesse ruumi siseneja näeb aga ainult pimedust ja nii astub mõnigi näitusekülastaja sealt kiirest välja, millest on kahju. Kuidas võib pimeduses kobaja teada, et toolile istudes ilmutab ennast ka madonna?

Kõige kõmulisem on kahtlemata kunstnikunime LAURi-na esineva noore naise installatsioon „100“. Terve hulk valgeid beebisid nööride otsas pooduna rippumas moodustab õõvastava vaatepildi. Lähemal vaatlemisel märkab nende erinevat sugu ja äärmise korrektsusega seotud sõlmi. Pealkiri tekitab nii mõnelgi õpilasel ja täiskasvanul, kellega koos olen näitusel käinud, küsimuse kas siin on seos Eesti 100-ga. Õhtulehe artiklist selgub, et autori meeles mõlkuski algselt selline pealkiri puhtalt vimka viskamise mõttes. See töö tekitab palju küsimusi ja tuliseid arvamusi. Kuulsin näituse avamisel, kuidas ajakirjanik püüdis autorilt selle töö mõtet välja pinnida, mis tal sugugi ei õnnestunud. Jälle see jutt vaatajale vabaduse andmisest tõlgendamisel ja seoste loomisel.

Siinkohal meenub eelpool mainitud riigigümnaasiumite õpilaste skulptuurinäitus Haapsalu promenaadil, kus autori mõtetest oli võimalik lugeda QR koodi avades. Ilmselt liiga keeruline, sest vaataja tõlgendus on ju tõde, kuid mis antud juhul päädis ühe teose ennetähtaegse veest välja toomisega. Linnatasandil nõude põhjuseks olid Kuursaalis peetavad pulmad, kus võõramaalasest peigmees ja tema sugulased ennast tööst puudutatuna oleksid võinud tunda.

Usun, et kunstnikel ei maksa nii väga karta enda avamist ja seda, et muidu polegi ehk millestki kunsti teha (LAURi, Õhtulehe artikkel). Autor varjub selle taha, et tööd on tegija isiklikud sümbolid ja tähendused. Aga kuidas siis muidu! Ainult teema isiklikuna ja ennast puudutavana saab luua ka vaatajat liigutava teose. Ei usu ka, et juba oma õpingute ajal peaks leitud sümbolitesse kinni jääma ja nii julgel esinejal edaspidi ideedest puudust tuleks.

Olen tähele pannud, et Eestis jagunevadki kunstnikud kahte lehte. On neid, kes oma töö mõttest hea meelega räägivad ja teised, kes seda kindlasti ei tee. Üldjuhul olen märganud, et autori ideest teada saades, ei ole selle väärtus minu silmis sugugi kahanenud, vaid pigem vastupidi. Ja enda seosed ja tõlgendused jäävad igatahes alles. Mul oleks raske ette kujutada olukorda, kus mõnel välismaisel kunstimessil keeldutaks küsimisel infost. Ikka tulevad galeristid ise meeleldi tööde tagamaid vaatajale avama.

Tagasi tulles töö juurde „100“, mis oma provokatiivsuses kõige enam kirgi kütab, tasuks vaatajal meelde tuletada näituse pealkiri ja mõelda tähendusele selle taga. Kui unenäos juhtuv on alati nii reaalne ja loomulik, siis ärgates näed selle absurdsust. Kas meie tänapäev on kui uni, millest tahaks ärgata, sest emade metsa surema viidud imikud, abordiotsustena sündimata beebid, lubamatu hulk alla vaesuspiiri elavaid lasterikkaid peresid või lihtsalt vanemliku hoolitsuseta lapsed ei saa ju olla aktsepteeritav loomulikkus?

Näitus andis üle mitme aja põhjuse ja võimaluse õpilastega galeriitundi pidada, mis tähendab tööde põhjalikumat vaatlemist, tõlgendamist ja oma seisukohtade esitamist.

Peale sellist analüüsi kadus esialgne võõristust tekitav mulje, mis pealiskaudsel vaatamisel võib iga kaasaegse kunsti näitusega kaasneda.

Kõlama jäänud arvamus näituse kohta oli : „Huvitav, sest ei saanud kohe aru ja pidi ise mõtlema.“ Just seda soovikski igale näitusekülastajale, kes galeriisse sisenevad. Võtta natukeseks aeg maha, et vaadata, mõtiskleda elu üle ja leida endas võimalus, mis aitaks olla rohkem tolerantne eestlane.

Näitus jääb avatuks 28. jaanuarini.