Kui tänapäeval käivad ringi lastesõbralik jõuluvana ja tema abilised päkapikud, kes kinke toovad, siis varem liikus jõulude ajal rohkem olendeid, ka jõuluvana ise oli kurjema loomuga.
Vanasti oli siinmail käiv jõuluvana kasuka, karvamütsi ja viltidega, ta kandis hallikat kotti üle õla ja rühkis läbi hangede. Nii inglise, saksa, ameerika kui ka eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu. Seetõttu ei kippunud lapsed talle ligi.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasemaist jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi pika teekonna põhjamaalt. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed,sajandi lõpus leidus kotis nimelisi pakke lemmikloomadelegi.
Tänapäevaseks jõuluvanaks
Arvatakse, et tänapäevane jõuluvana kui kingitooja on tuletatud püha Nikolausest. Nii nagu jõuluvananii on ka Nikolause kujutamine aja jooksul muutunud. Ajast ja rahvast olenevalt on ta kandnud sinist, musta, rohelist või punast mantlit või poolkuube. Samuti on muutunud tema liikumisviis. 19. sajandi Hollandist pärineb uskumus põhjapõdrasaaniga üle katuste kihutavast kingitoojast, kes korstnast kinke poetab või ise korstnast kaminasse poeb ja tuppa sokkide või susside sisse kinke paneb.
Pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks jäi Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga kaasa New Amsterdami ehk tänapäevasesse New Yorki. Seal muutus Sinterklaasi nimi Santa Clausiks. 20. sajandil alustas sealt Santa Claus meedia vahendusel üleilmset levikut.
Samal ajal hakkasid arenema kingitoojate kujud kõikjal maailmas – inglaste Father Christmas, sakslaste Weihnachtsmann, venelaste Ded Moroz. Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega. Oli nii jõulumees, jõulutaat kui ka teisi nimevariante. Lõpuks kinnistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest.
1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca-Cola reklaami tarbeks, millega lõi jõuluvanale heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imago. Kuna reklaam trükiti National Geographicu ja veel mitme üle ilma levitatava ajakirja tagaküljel, sai just selline jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.
Ilmselt ootavad paljud lapsed aknal, et püüda tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid on siiski pidanud leppima asjaoluga, et hetkel, milnad ei märganud, poetas jõuluvana või mõni tema abiline kingid ukse taha või kuuse alla. Selleks, et kõigi juurde jõuda, peab jõuluvana külastama enam kui 800 peret sekundis ja töötama järjest 31 tundi.
Teised jõuluolendid
Jõuluvana pole mitte ainus olend, kes jõulude ajal ringi käinud. Vanasti käis siinmail jõululaupäeval ringi jõuluhani. Tema ülesanne oli käia saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Seetõttu hirmutati hanega halbu lapsi. Haneks maskeerunu tõmbas endale tagurpidi kasuka selga ning tegi käepärastest vahenditest noka. Kaasas oli tal kasevits, millega lõi saunalisi. Hane peamine tegevus oligi vitsaga löömine,näpistamine ja hane komel kaagatamine. Komme oli alles 40 aastat tagasi levinud Lääne-Eestis ja Saaremaal.
Jõuluhanega sarnane olend oli jõulukurg. Hanest erinevalt oli kurel pikem nokk ja kured liikusid ringi mitmekesi. Muu poolest oli kure välimus ja käitumine hane omaga sarnane.
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi ka jõulusokud, kes tegid nalja ja hirmutasid lapsi, nagu kõik loomaks riietunud tegelased. Tavaliselt tõmbas sokumängija kasuka tagurpidi selga ja võttis kätte sokupea, mis oli enamasti puusaua otsa kinnitatud, lambanahaga kaetud ja puust või ehtsate sarvedega ehitud. Enamasti oli sokul lõua otsas takust habe ja sabaks kaseviht. Tihtilugu oli sokuga kaasas karjus, kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Karjus kogus ka ande.
Koos taltsutajaga liikus jõulupühade ja kolmekuningapäeva ajal ringi jõulukaru, kes kandis kaht tagurpidi kasukat. Teine kasukas oli tõmmatud jalga. Jõulukaru nägu oli enamasti tahmane või kaetud tumeda riidega. Karu seljale oli pandud padi või õlgi ja tihti liikus ta ringi neljakäpukil. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma. Enamasti oli karu taltsutajal nööri otsas, et oleks teda lihtsam valvata. Taltsutaja ülesanne oli karu vemmeldada, kui see liialt ülemeelikuks muutus.Samuti oli taltsutaja ülesanne tasu nõuda.
Peale eespool mainitute käisid jõulude ajal ringi ka jõuluhobused, -hunt, – elevant ja paljud teised.
Allikas: Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas Berta
