0

Lääne Malevlane: kuidas Lääne-Nigula naised Sügistormil käisid

Lehte Ilves

Lehte Ilves

lehte@le.ee

Pärnakate järel teiseks tulnud Lääne maleva võistkond Invictus tankitõrjekahuri taga. Foto: Simo Saun
Pärnakate järel teiseks tulnud Lääne maleva võistkond Invictus tankitõrjekahuri taga. Foto: Simo Saun

Oli laupäeva, 30. septembri hommik. Harjumatu oli tõusta ja mõelda, et rajale minek on alles kell 15. Tavaliselt alustame rännakuid kas öösel või varahommikul.

Algus oli tavapärane, rajale anti kaasa kaart ja hulk pabereid. Suutsime valida kõige ebasobivama tee – mööda rohupuhmaid ja vett –, aga polnud hullu. Esimene punkt paistis ja olime õnnelikud, et viperusteta päral. Põhiline, et vastutegevuse kätte ei sattunud. Esimese punkti ülesanded olid värvikuulimäng ehk paintball ja kannatanu. Kannatanu juurde jõuda oli köömes, aga oh õudust, teda liigutada ei suutnud me meetritki. See oli esimene õppetund – me ei tea, kui raske on teadvuseta võitleja.

Järgmisse punkti jõudmine võttis ilmatuma aja, sest kui kaart ja maastik kokku ei sobi, peavad suure töö tegema jalad. Jõudsime sinna suure hilinemisega, aga õnneks anti meile võimalus jätkata. Enam eksimusi lubada ei saanud. Öö oli aga veel ees. Siit teine õppetund – iga kord ära püüa kaarti ja maastikku kokku sobitada, mõtle loogiliselt.

Kolmandasse punkti jõudmine tuli lihtsalt, aga ülesanne oli see-eest nagu hiina keel. Kiired käed, hambad ja naiselik loogika, need meid vist aitasidki. Igavesti suur kärakas, tulemöll, ja ülesanne oli täidetud. Motivatsioon kasvas!

Endiselt oli naeratus näol ja tuju hea. Kolmas õppetund – kõik, mis algul tundub keeruline, ei pruugi seda olla.
Oli juba pime, kõndida sai ainult punase valgusega. Siis see pihta hakkaski – vastutegevus. Metsa, metsast välja, pikali-püsti. Õnneks oleme üsna nublud ja väga suuri puid ei pea otsima, et ennast ära peita. Järgmised punktid leidsime üles vaevata. Hakkas tunduma, et veame lõpuni välja.

Järgmises punktis, mis meeles, olid poolenisti alla lastud telgid. Enne seda saime tunniks silmad kinni panna ja pisut tukkuda. Üksik heinapall, kuhu selga toetada, kiiver pea alla, relv kaissu, ja-aaa … ilusaid tudusid. Ainuke hea teadmine oli, et kui silmad jälle lahti teeme, on valge ja näeb, kuhu astuda. Järgmine punkt, mis meenub, on kahurist laskmine. Läks väga hästi. Neljas õppetund – neli naist korraga ühe kahuri äärde ei sobi.

Edasi oli minna ainult lõpuni. Ligi hakkas hiilima väsimus ja tüdimus, aga vaid pool päeva veel! Kui oled ülejäänud raja paika pannud, ei saa ju enam midagi valesti minna. Võin aga vanduda, et saab. Punkti kõigele pani vastutegevus.

Esimene kord terve rännaku jooksul tuli relvad laadida ja tuld anda. Adrenaliin tõusis, uni oli nagu peoga pühitud, aga läbi jõe me ei lähe, see oli meie ühine otsus. Läheme üle silla. Vastutegevuselt sai igaüks „kingituseks” kaasa vanemveebel Aruotsa isikliku neljakilose telliskivi. Lisaks isiklik varustus, aga mis teha, kui vaja, siis vaja.

Tasa ja targu, üha tihedamate pausidega rühkisime lõpu poole. Lihula juba paistis, minna polnud enam palju – viimased tunnid. Linnusemäel ootas meid aga tõeline finale grande – takistusrada. Nüüd oli juba narr katkestada. Surusime hambad risti ja läksime. Mitte kunagi ei ole relv selline nuhtlus olnud, mitte kunagi ei ole me nii sopaste ja märgadena lõpetanud rännakut, mitte kunagi ei ole ükski rännak nii ränk olnud. Aga tehtud ta sai, kuigi läbi higi, valu ja pisarate.

Me ei oleks seda rännakut läbi teinud, kui ei oleks olnud Anne Kulli täpset silma, Reeli Rae loogilist mõtlemist, minu ja Julia Sirkeli lolli jõudu. Meil oli kõik paigas, nii nagu ühes võistkonnas olema peab. Kõik ühise eesmärgi nimel – koht ei ole peamine, lõppu jõudmine on peamine.

Eda Loik, Lääne-Nigula jaoskonna esinaine

Lihula kompanii taastas Sügistormi

Tänavu peeti oktoobri esimesel nädalavahetusel üle aastate taas Sügistormi. Lihula üksikkompanii taastas sellenimelise patrullvõistluse, et omavahel saaksid mõõtu võtta nii Lääne maleva kui ka kaugemad võistkonnad.

Võistlus käis Lihula ja Hanila valla territooriumil. Rõhuasetus on meeskonnatööl, taktikaliste oskuste rakendamisel, juhtimisel ja ülesannete täitmisel. Füüsilist vastupidavust ja maastikul orienteerumise oskust mõõdeti õigeaegse saabumisega kontrollpunkti. Hilinemine tuli kinni maksta karistuspunktidega.

Uudne lahendus, mille võistkonnad hästi vastu võtsid, oli patrullikäsk. See lõi sidususe kõikide ülesannete vahel, andis juba enne starti aimu ülesannete iseloomust ja vihjeid marsruudi kavandamiseks.

Rajal täidetavad ülesanded sarnanesid patrullis esinevatega. Käsk, mis patrullile anti, sisaldas luure-, toetus- ja lahingupatrullile omaseid ülesandeid. Kiitust ja elamust pakkusid näiteks käsk lõhata raidtõke, tuua lahinguga vastase tule alt välja haavatud sõdur, osaleda tankitõrjegrupina rühma varitsuses, kus muuhulgas tuli ajalise piiranguga tulistada tankitõrjekahurist, edastada maleva luureohvitserile mõne minuti jooksul kogu patrullialalt kogutud info.

24 tundi väldanud võistluse parim oli võistkond „Pärnu 1”, järgnesid Lääne maleva võistkonnad „Invictus” ja „Lihula 1”.

Võitjavõistkonna patrulliülem Valdo Hälvin kiitis elulähedasi ülesandeid, huvitavaid ja uudseid lahendusi kontrollpunktides. Kirsiks tordil kujunes patrulli lõpus lühike, kuid lööv takistusrada.

Sügistorm tuleb ka 2018. aastal.

Andrus Aruots, nooreminstruktor

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz