Vehklemisliidult tingimisi karistada saanud Helen Nelis-Naukas saatis ajakirjandusele vastulause, kus kirjeldab vehklemisliidu poolt talle määratud karistuse tagamaid.
Artiklitest selgub, et tunnustatud vehklemistreenerina solvasin ja ründasin noorsportlast. Samuti seda, et Eesti Vehklemisliidu arvates käitusin ebapedagoogiliselt ja treenerile mittesobivalt. Muuhulgas eksisin treenerite eetikakoodeksi, lastekaitseseaduse ja õpetajate eetikakoodeksi sätete vastu. Sellega seoses tekkis mul küsimus, milliste määruste või sätetega on antud Eesti vehklemisliidule volitused otsustada ja anda selliseid hinnanguid, mis puudutavad eelpool nimetatuid sätteid – kas Eesti Vehklemisliidu juhatuses on tööl näiteks Lastekaitse Liidu spetsialist? Minu teada mitte. Kõige kummastavam on, et mind ei kutsutud kohapeale selgitusi andma. Kui Eesti Vehklemisliit oleks vaevunud mõlemaid osapooli ühise laua taha kokku kutsuma, oleks asi lahenenud, kuna osapooled on tänaseks ise ära leppinud.
Kirjas kirjeldatud treeneri rünnakut, karjumist noorsportlase peale ja nutmist ei olnud, see on suur liialdus, et võimendada kirja mõju.
Äärmiselt kummaline ongi Eesti Vehklemisliidu tegevus, kes soovides tegeleda noorsportlase kaitsmisega, märkis ära tema ees- ja perekonnanime, samuti avalduse teinud lapsevanema ees- ja perekonnanime. Kas Eesti Vehklemisliit ei arva, et see võis nii lapsele kui lapsevanemale traumeerivalt mõjuda? Leian, et Eesti Vehklemisliit on oma hinnangutes ja ka karistuses käitunud oma pädevuse piire ületavalt.
Minu isa ütles mulle puberteedieas, kui võistlustel nutma hakkasin, ja mis sa nüüd pirised, vati sees tugevaks ei kasva. Oma lastel pole ma koolis käies kunagi lubanud kaevata ühegi õpetaja peale, sest õpetajad teevad oma tööd. Olen saanud sellise kasvatuse. Paraku on maailm muutunud pealekaebajate keskseks ja see on hakanud normiks saama. Mina seda ei mõista. Asjad tuleks omavahel otse sirgeks rääkida.
Vehklemine on kahevõitlusala ja nii nagu igal spordialal on mängus emotsioonid. Emotsioonid kaotuse korral ja emotsioonid võidu korral. Toon võrdluse pallimängudest. Võites vastast jalgpallis 7:0, ei tähistata viimast kahte väravat enam sama tugeva emotsiooniga kui esimest või teist väravat. Võites korvpallis vastast 100:50, ei toimu ringis tantsimist ega suurt võidukisa. Võites vehklemises vastast 15:4 ei ole üldjuhul kohane võidu puhul suur karjatus, sest vastane on võidetud väga kindlalt. Tulemusel 15:14 oleks see aga vägagi kohane. Sellepärast juhtisin vehklemisraja teisest otsast hüüdes sellele sportlase tähelepanu. Seda oleks pidanud ütlema hoopis tema enda treener, kes kahjuks seda ei teinud. See ei ole vastast austav tegevus.
Mulle on looduse poolt antud vali hääl, mis Tallina Ülikoolis praktikal olles toodi välja plussina. Hea kandev hääl üle staadioni. Võin isegi sositada, aga ikka hääl kõmiseb. Ja kui ma pisut kõvema häälega räägin, tundub see kellelegi juba karjumisena. See, et sportlane solvub mu küsimuse peale, miks sa algrupis kaks matši kaotasid ja nüüd minnes kokku minu õpilasega, kellel on alagrupist kõik võidud ja rikud ta tee ära, oli mulle ootamatu. Ja sellele järgnevad kaebekirjad veel ootamatumad. Mina kui treener, poleks oma õpilase emal lasknud sellise asja peale kaebekirja kirjutada.
Mõistan, et ajad on muutunud ja samuti noored, keda treenime ja õpetame. Kuid tasub külastada ükskõik millise pallimängu noortevõistlusi või siis palun tulge vaatama vehklemsivõistlusi ja vaadake kui palju erineb minu noorsportlaste juhendamine teiste treenerite omast. Usun, et üllatute, kui palju on minust häälekamalt noorsportlaste peale häält tõstvaid treenereid või kui paljud neist avalikult alavääristavad näiteks kohtunikke.
Võiks arvata, et vehklemises on selgelt määratud reeglid ja et torke fikseerimise elektroonika teeb võitja selgitamise lihtsaks. Tegelikult on kohtunikul siin suur roll, sest palju on olukordi, kus kohtuniku otsus võib saada matši käigule määravaks. Teatud olukorras on kohtunikul õigus anda kollane kaart, teise kollase kaardi korral juba punane ja tasavägise matši puhul nii ka võidupunkt. Treeneril on õigus paluda kohtunikult selgitust, kuni peakohtuniku sekkumiseni, kes siis lõpuks otsustab. Ja kui seda juhtub sinu õpilasega kolm korda järjest, muutudki emotsionaalseks ja nõuad õiglust, siis no laske kallid kohtunikud lastel vehelda, ärge otsustage matši käike.
Ja iga inimene, ka treener, on eri emotsiooniga, on vaikseid, kes suurt ei räägi ja on neid, kes juhendavad oma hoolealuseid emotsionaalselt. Mina olen emotsionaalne, elan kaasa ja innustan neid valjuhäälselt võitlema. Selliseid treenereid on maailmas palju. See on see osa, millest võistlustel viibivad lapsevanemad ei saa kahjuks aru, üritavad sekkuda ja näevad konkureeriva klubi treeneris halba inimest kes ”karjub”. Ja selle klubi treenerid ässitavad veel neid lapsevanemaid kaebekirju kirjutama.
Pärast saalis toimunut vabandasin noorsportlase ja tema ema ees, sest ei tahtnud tõesti kedagi solvata. Tegelikult mulle riiud ei meeldi. Ja selle sportlase ema helistas mulle pärast kõike, palus vabandust ja ütles, et ma kallistaks tema tütart kui järgmine kord teda näen. Ta ütles, et ei tahtnud, et asjad nii läheks. Paraku on kahju tehtud, väike Haapsalu kihab – on parastajaid ja on ka mõned toetajad. Kahjuks on ka selle sportlase ema sellisest tähelepanust häiritud. Aga see “hea” inimene, kes ajakirjandusele vihje andis, teda see ei huvita. Ühelegi vehklemisega tõsiselt tegelevale klubile/inimesele selline avalik ärategemine/poriloopimine ei meeldi.
Kindlasti ei ole juhus, et samal ajal saadeti kaebekiri Tartu klubi poolt, kusjuures Tartu klubi kuulub hetkel EVL juhatuse koalitsiooni. Leiti, et nüüd on hea võimalus lahti saada Helenist, kes on üks neist, kes üritab vastavalt kohtuotsusele, EVL presidendile umbusaldust avaldada.
Meie alaliit tegi suure vea kui ei vaevunud osapooli kokku kutsuma, leidma lahendust kohapeal, alaliidu sees ja tegi sellest karistusmissiooni. Samas on alaliit, eesotsas EVL presidendiga, teiste treenerite puhul palju teisi eetikarikkumisi maha vaikinud. See pole kindasti kasulik Eesti vehklemisele. Nüüdseks, kui mõlemad osapooled on ära leppinud, elab see ebasedusliku EVL juhatuse otsus meedias oma elu. Aalaliidus on asjad korrast ära juba 2016. aasta varakevadest. Tülid, sissisõda mitte ainult minuga ja minu vastu, vaid konfliktipooli on teisigi. Paraku pole EVL president kordagi üritanud asjaosalisi kutsuda ühe laua taha asju sirgeks rääkima ja ära leppima. Selleks puudub kas oskus või tahe ja kaos alaliidus jätkub.
kus suitsu seal tuld ja vana nsvl i aegne kasvatus ei sobi kaasaegse maailmaga kokku enam. Nyyd ollakse pehmod ja vastavalt sellele tuleb ka treenida, nunnutada jne. Karjuda ja peksta ei tohi enam mitte mingil juhul! See treener aga pole sellest aru saanud, elab minevikus ja kui ise aru ei saa siis karistuse kaudu tehakse selgeks, et mismoodi valesti tegi.
Niiviisi me omale sotsiaalset abitut põlvkonda nn pehmosid kasvatame, kes kuidagi kaitseväes hakkma ei saa ja tuleb leevendada kaitseväkke kutsumise aluseks olevaid tervisenõudeid. Pooldan Heleni nõudlikku ja eesmärgipärast tegevust treenerina, millel on ka säravaid tulemusi
olles ise olnud noorena Eesti tasemel tipus ( maadluses) ja mäletades suhteid treeneritega—sõimata sai ,piisavalt palju aga alati asja eest. kiita kah (medalite eest) .
mingi tobe kriiskamine,et (noor)sportlast ei tohi häälega (karjudes) tagant torkida ,on praeguste pehmode idiootlik mõte.
ninnu-nännutamine on viinud selleni,et vähestel aladel, sh. vehklemises, on Eestis tippsportlasi.
pooldan Naukast. Edu talle ja tema õpilastele!
Selline isik noortetreeneriks kindlasti ei sobi. Ka tema kiri on ju täis eneseõigustust – vali hääl, karm isa jne. jne. Lisaks polnud ju tegemist üldse tema juhendatavaga – tegemist oli tema õpilase vastasega. “Treeneri” arvates nii võibki – peale matši lähed elad ennast vastase peale välja.
Aga näha on, kes “treeneri” tõekspidamistele vastavalt kasvavad – kompromiss on nõrkus, järeleandmine tagasiminek, kokkuleppimine häving. Mis ei tapa, teeb tugevamaks – ükskõik mis hinnaga. Ja sellised ongi endast nõrgematega kupjad ja orjapidajad – endast tugevamatega seevastu lipitsevad ja alandlikud.
Aeg on karjäärivahetus teha – kuuldavasti on töökätest hirmus puudus…
Erika Saluvee teist korda sama eluteed ei valiks.
Kes see Erika Saluvee on? Mõni su peretuttav, keda kõik tundma peaksid?
Tunded võivad üle pea käia,aga see pole mingi õigustus teisi sõimata ,eriti pedagoog.
Keegi ei olegi õigustanud. Vähemalt mina pole kuulnud, et oleks. Ilmselge, et nii ei tohi teha. Küll aga on paarile paksukesele, kellele 30 aastat tagasi paar krõbedamat sõna öeldi, nüüd teise ärkamise leidnud. Hale on neid hädavareseid kuulata.
Huvitav,mida arvavad kogu sellest loost teised pedagoogid ja treenerid.Ma ei usu et nii probleemse õpetajaga tekkivad jamad märkamata on jäänud.
minu teada ta ei ole enam õpetaja, nii et nüüd saad sa ka paremini magada ja trennis käiakse minu teada vabatahtlikult
Helen on treener ja oma ala asjatundja, mitte mingisugune “tiksuja”.
Me kõik oleme inimesed, vahel keevad tunded üle pea.
Millal Naukas ise on asjad laua taga selgeks rääkinud. Googeldage veidi, inimene ainult elabki teisi laimates, väiksemagi probleemi puhul tormab meediasse ja FB.-se arvustama. Huvitav suhtumine. Eks igaüks saab seda mida külvab.
Ääretult rumal ja silmakirjalik vastulause. Alustuseks väitis, et mingit solvamist ei olnud, kuid hiljem selgitas, et vabandas juba solvamise pärast. Üksteisele vastu käivad väited kirja sees iseloomustavad ilmekalt kirjutaja silmakirjalikkust. Suur osa kirjatükist aga õigustab rumalust ja hoolimatust õpilaste ning kaaskodanike suhtes. Samas stiilis võib õigustada ka mistahes koolikiusamise episoodi: “Said vastu hambaid sellepärast, et sinust kasvaks tõeline mees”. Kolmandana kritiseeris ta aga alaliitu justkui volituste ületamise pärast. Kuid kirjatükk tõi ilmekalt välja tema sobimatuse laste treenerila. Ükski edukus ei saa seisneda lähedal seisvate inimeste muttatampimise hinnaga. Selline tegevus on omane autoritaarsetele riikidele. Kas lehes spordirubriigis positiivseid tulemusi kajastav uudis… Loe rohkem »
Kas olukorras, kus mu õpilane saavutab maailmameistri tiitli, tekib mul õigus solvata ja halvustada? Või kuhu me piiri üleüldse tõmbame. Kas sellisel juhul tekib ka õigus peksta ja muul viisil kõiki rünnata? Tänapäevased treeningmeetodid iseloomustavad ilmekalt, et tippu jõudmiseks ei ole vaja lõhkuda lapse psüühika ega füüsis. Lapsevanemad peavad väga selgelt valima, mis on nende laste jaoks hea. Kui sajast treeningrühma lapsest heal juhul üks jõuab tippu, siis mida me ülejäänud 99 katkise lapsega peale hakkame?
Tippsporti jõudmiseks peadgi sellega nõustuma,harrastussport on teine asi.Elu on julm aga õiglane.
peadKi!!!!!!