1

Erkki Bahovski: Euroopa ühendriigid? Vaevalt

Erkki Bahovski.
Erkki Bahovski
Foto: erakogu

Selle kuu seitsmendal päeval pidas Berliinis Saksa sotsiaaldemokraatide (SPD) parteipäeval kõne partei esimees Martin Schultz, kes muu hulgas tegi ettepaneku luua 2025. aastaks Euroopa ühendriigid.

Niiviisi saaks tema sõnul tähistada SPD Heidelbergi programmi 100. aastapäeva, sest just selles programmis kõnelesid sotsiaaldemokraadid samuti Euroopa ühendriikidest. Toona läks veidi teisiti…

Euroopa ühendriikide mainimine pani muidugi rahvusvahelise meedia kihama ja ka Saksa kristlikdemokraadid lükkasid selle idee tagasi. Arvestades koalitsioonikõneluste keerukusi polnud Schultzil Euroopa ühendriigid vist kõige õnnestunum idee. Euroopa ühendriikidest on rääkinud ka paljud enne teda, ilmselt oli kuulsaim neist Winston Churchill, kuid tema nägi Euroopa ühendriike ilma Ühendkuningriigita.

Schultzi viga tundubki olevat nendesamade ühendriikide sissetoomine. Tegelikult tasub lugeda ka kõnet ennast. Palju on seal sellist, millest meiegi siin Maarjamaal räägime – et inimesed on võõrandunud ja kõnelevad stiilis „meie siin ja nemad Brüsselis”. Et kuskil ajab asju establishment jne. Schultz ei tõmba maha ka eri keeli ja rahvaid – ses plaanis pole tegemist mingisuguse kohutava unifitseerimisplaaniga.

Jutt ühendriikidest teeb paljusid siiski ärevaks. Schultzi mõte oli tekitada 2025. aastaks Euroopale uus alusleping, kus olekski fikseeritud ühendriikide idee. Arvestades, et praeguse Lissaboni lepinguni jõuti 2009. aastal üle kivide ja kändude kaheksa aastaga, peaks alustama aluslepinguga juba kohe. Kas on aga asjal ikka mõtet? Vaevalt. Kujutagem ette, et niigi koormatud Euroopa diplomaadid peaksid laveerima koduse arvamuse ja enda kolleegide vahel, kusjuures euroskeptitsismi on Lissaboni lepingust alates pigem juurde tulnud kui vähemaks jäänud.

Euroopa Majandusühenduse loomisest alates 1957. aastal on sinna sisse kirjutatud ka pidev pinge Brüsseli ja liikmesriikide vahel. Seda hoolimata aluslepingutest ja subsidiaarsusprintsiibist – alati tekib juhtumeid, kus saab küsida, kas midagi otsustab Brüssel või liikmesriik. Euroopa ühendriikide silt annaks aga siin selge eelise Brüsselile.
Ma ei tee saladust, et pooldan isegi enam ühendatud Euroopat. Aga seda kodanikele. Kordan siin veidi ennast, kuid isegi praegu, Schengeni viisaruumis on teise liikmesriiki sõitmine täis bürokraatlikke riukaid.
Nii tuleb näiteks mõnes liikmesriigis osta auto peale kiirteel sõitmise kleebis (pärast näeb auto välja nagu plaasterdatud elevant), igas riigis on isemoodi üürilepingud jne. Kui meil saab paljud asjad aetud ID-kaardiga ja netis, tuleb enamikus teistes liikmesriikides kasutada vana bürokraatiat ja isiklikult kuhugi kohapeale minna. Samal ajal ei saa Eestisse endiselt tellida internetist mingeid kindlaid asju teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Suurte jõupingutustega jõuti selleni, et roaming on liikmesriikides ühesugune. Võiks ju edasi liikuda sel teel, mitte teha suuri sõnu ühendriikidest.

Kuidas keegi valib liikmesriigis parlamenti ja kas see on ühe- või kahekojaline, pole kellegi teise asi öelda. Kas mõnes riigis on laulupidu ja kas mõnes ei ole, pole samuti kellegi teise asi öelda. Ühinenud Euroopal peaks aga ju olema mingi mõte ja kui pärast Teist maailmasõda oli selleks sõja vältimine, siis nüüd on ühendus edasi arenenud ja peaks ammutama oma legitiimsuse sellest, et kodanikud tunnetavad Euroopa Liidu kasulikkust. Probleem ongi selles, et kodanikud tunnetavad seda vähem kui varem.

Euroopas on aga olulised endiselt ka rahvuslikud huvid. Kirjanik ja diplomaat Jaak Jõerüüt kirjutas tabavalt, kuidas justkui rahvusüleses Euroopas rahvuslikud küsimused ikka esile kerkivad.

„Näide Euroopast on seegi, et hoolimata suure raha ja kalli aja raiskamisest ei loobuta europarlamendi istungitest Brüsselile lisaks ka Strasbourgis, põhjuseks prantslaste prantsuslik uhkus. Rääkimata juba kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide keelte pidevast kasutamisest liidu asjaajamises (PM, 08.12),” nentis Jõerüüt.

Selles valguses tasub meenutada, et Ameerika Ühendriikides polegi riigikeelt, ent inglise keel on muutunud lingua franca’ks. Isegi seal rahvaste sulatuskatlas leidub aga piirkondi, kus inglise keelt ei osata. Olen istunud bussis ja olnud selles ainus inglise keelt oskav inimene. Kõike seda arvestades ei paista Euroopa ühendriikide idee heas valguses ja jääbki üle vaid küsida, miks otsustas Martin Schultz selle praegu välja pakkuda.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
uskmatu toomas
uskmatu toomas

Euroopa Ühendriigid ei teki kunagi kuna see idee on vastuvõetamatu USA kapitalile.Ega tänagi pole kindel,et sealtpoolt ei rahastata peale vene opositsiooni ka Katalaane,Poola,Ungari ja Austria radikaale ect.

wpDiscuz