Alustame meenutusest. 2016. aastal tuli valitsus välja plaaniga viia riigiameteid pealinnast välja. See oli regionaalarengu projekt. Igalt maavanemalt küsiti, milline asutus võiks asuda nende maakonnalinnas. Vastuste põhjal töötati välja kava, mille alusel viia igasse maakonnakeskusse üle mõni asutus või allasutus.Haapsallu plaaniti tuua näiteks tervise arengu instituut, milles töötab üle saja inimese. Oli ka teisi plaane, näiteks keskkonnaamet.
Seda kõike oli väikeses maakonnalinnas muidugi kena kuulata, kuigi nii siin kui ka mujal maakondades oldi skeptilised. Paarkümmend aastat on inimesed maalt ja maakonnakeskustest Tallinna kolinud. Riik on oma regioonide poliitikaga seda liikumist ainult tagant kütnud. Kus vanasti oli Läänemaa amet, on tänapäeval heal juhul Pärnu regiooni esindaja või klienditeenindaja. Paar tuhat läänlast käib Tallinnas või Soomes tööl. Nüüd järsku lubatakse lausa küsimata niisugust kingitust. Imesid ei juhtu.
Imeline paistis plaan muidugi maakonnalinnast vaadates. Tallinlased tõstsid kohe hädakisa. Selgus, et Tallinnast minema kolida ei ole võimalik. Tervise arengu instituudi direktori Annika Veimeri hinnangul tähendanuks sundkolimine Haapsallu suure tõenäosusega asutuse lõppu.
Seepärast pole üllatav, et tervest asutusest jäireformis Haapsalu puhul alles 20 ametnikku, mis jaguneb pealegi tosina riigiameti vahel. Asi muidugi seegi, aga tasub meenutada, kui palju rohkem on aastate jooksul siit riigi töökohti kas Pärnusse või pealinnaüle viidud.
On ka põhimõtteline erinevus, kas maakonnakeskusse tekib uus asutus või lihtsalt töökohti senistesse struktuuridesse. Asutus muudaks Haapsalu omas valdkonnas uueks kompetentsikeskuseks ja elavdaks linna, töökohad toovad ainult näpuotsaga maksuraha ja vähendavad mõne inimese töölesõidumaad.
Seekord ei saanud valitsus hakkama isegi mitte poole rehkendusega, vaid heal juhul kümnendikuga sellest. Kampaania algset mõtet silmas pidades kukkus aga plaan täiesti läbi.