Sel nädalal jõudis Läänemaale kirjandustuur Sõnaränd, mis tõi lugejatega kohtuma neli tõlkivat luuletajat.
Sõnarännul kohtuvad kirjanikud igal aastal raamatukogudes lugejatega, tänavune Sõnaränd oli juba neljateistkümnes ja raamatukogusid mööda sõitis ligi 30 kirjanikku, Läänemaal tuuritas neli.
Haapsalus juhtis kirjanike vestlusringi Igor Kotjuh, luuletaja, luule tõlkija ja esimest korda ka luuletajate autojuht, nagu ta ise ütles. Kotjuhi ekipaaži kuulusid luuletajad Triin Soomets, Carolina Pihelgas ja Kaur Riismaa, keda kuulas mõnikümmend luule- ja kirjandushuvilist raamatukogus hiirvaikselt.
„Saate teada, kuidas näevad välja autorid, kuulata nende loomingut ja võrrelda, kas nähtu ja kuuldu läheb kokku. Iseenesest on see muidugi mõttetu, sest kokkulangevus võib vaimustada samavõrd kui vastuolu,” ütles Kotjuh.
Et kõik neli olid luuletajad ja üksiti luule tõlkijad, siis luule ja tõlkimise üle peale loomingu ettelugemise ka arutleti. Ainus autor, kes Kotjuhi sõnul oskab vahet teha luule ja proosa vahel, oli Kaur Riismaa, kes on peale luulekogude avaldanud ka kaks romaani.
Ligi 20 luulekogu autor Triin Soomets luges ette oma veel ilmumata poeese, mida palus Kotjuh kuulata tähelepanelikult. „Kellekski tuli saada, hakkasin luuletajaks. Kui poleks pidanud, oleksin lihtsalt olnud,” alustas Soomets.
Enam-vähem samale järeldusele oli jõudnud ka Riismaa, kes ainsana (samuti veel ilmumata) proosat lugedes tõdes: milleks raisata aega rügamisele, kui oled loodud laulma.
Riismaa tutvustas ka oma nutiraamatut „Tarabella”. Teist sellist pole loodud Eestis ja võib-olla ka terves maailmas. „Tarabella” on nimelt raamat, mida ei saa lugeda, see on raamat kõrvadele ja jalgadele. Liikuda tuleb koos nutitelefoniga ja GPSi järgi Pelgulinnas, kus eri tänavanurkadel aktiveeruvad tekstid, mida kuulatakse. See jalutuskäik kestab umbes kolmveerand tundi. „Ükski luuletus ei kordu eal, sest alati on eri meeleolu, eri ilm,” ütles Riismaa. Tarabellaks nimetati kunagi Timuti tänavat.
Triin Soometsa sulest on ilmunud teistest sõnaränduritest rohkem raamatuid, peale selle oli ta kõige vanem. „Triin on katsetanud keelega ja keel on katsetanud Triinuga meist kõige kauem,” märkis Kotjuh. Soometsa kohta on öeldud, et ta on kogu aeg reisil olev kirjanik. Miks see nii on, selle kohta ka küsiti. Soomets ütles, et kusagil esinedes võib juhtuda, et kellelegi meeldib tema luule ja teda kutsutakse üha uuesti ja uuesti, üha uutesse riikidesse. Temaga ongi nii läinud. Ka võõrsil loeb Soomets oma luulet ette eesti keeles. Kuigi tema poeese on tõlgitud inglise keelde, ei taha ta seda inglise keeles ette lugeda. „Luule on väga seestpoolt asi ja minu sees ei ole inglise keelt,” ütles Soomets.
Ka Carolina Pihelgas tõdes, et eesti keel on talle väga tähtis. Kotjuhi sõnul on Pihelgas luuletaja-sõnaraamat – ta on tõlkinud luulet kreeka, hispaania, soome, norra, rootsi ja makedoonia keelest, aga tõlgib ainult mõnest teisest keelest eesti keelde, mitte vastupidi, sest ainult eesti keel on oma.
Kaks sisemist keelt on vaid Igor Kotjuhil. Küsimusele, kas ta peab ennast eesti või vene kirjanikuks, vastas Kotjuh, et talle ei meeldi see „või” kahe vahel. „Kui oleks küsimus, kas ma pean ennast eesti ja vene kirjanikuks, siis ma vastaksin julgesti jah,” ütles Kotjuh.
Kotjuh on tõlkinud eesti luulet vene keelde ja vene luulet eesti keelde. Omamoodi kurioosum on Arvo Metsa luule tõlkimine. Mets on eestlane, kes elas poole oma elust Moskvas ja kirjutas vene keeles. „Eestlane kirjutas vene keeles ja venelane tõlkis selle eesti keelde,” ütles Kotjuh.
Pihelgas luges tekste oma vastilmunud luulekogust „Pimeduse pisiasjad” ja Nikola Madzirovi kogust „Valgus ja tolm”, mille ta on tõlkinud makedoonia keelest. Madzirov on nüüdisaegse Euroopa üks omapärasemaid ja võimsamaid poeete, kes on ilmutanud seni vaid kolm luulekogu. Pihelgas märkis, et tõlgib vaid neid luuletajaid, kes talle meeldivad, ja luuletõlgete puhul see enamasti nii ongi. Kui proosatõlkeid enamasti tellitakse, siis luuletõlkeid ei telli keegi ja need sünnivad vaid tõlkijate initsiatiivil. Luule tõlkimine on rohkem looming, kui proosa tõlkimine, tõdesid sõnarändurid. See on uue luuletuse loomine, oma loomingu üks harusid.
Küsimusele, keda vene poeetidest soovitaks Kotjuh lugeda, vastas ta, et ei teeks vahet vene, eesti ja maailmakirjandusel: „Lihtsalt lugege luulet. Minge raamatukokku, seiske riiuli ette, vaadake, katsetage, mis teile meeldib, ja lugege!”
Sõnarändurid Taeblas ja Haapsalus
- Igor Kotjuh
- Triin Soomets
- Carolina Pihelgas
- Kaur Riismaa
