2

800 aastat madisepäeva lahingust. Kus puhkavad Lembitu maised jäänused?

Riina Tobias

Riina Tobias

riina.tobias@gmail.com

Suure-Jaani lähistel Lõhavere linnamäel esietendus suvelavastus "Lembitu – kuningas ilma kuningriigita". Pildil Ott Kartau, Ulrika Tolberg, Jaune Kimmel ja Kristjan Lüüs. Foto: MARKO SAARM / SAKALA

Suure-Jaani lähistel Lõhavere linnamäel esietendus suvelavastus “Lembitu – kuningas ilma kuningriigita”. Pildil Ott Kartau, Ulrika Tolberg, Jaune Kimmel ja Kristjan Lüüs. Foto: MARKO SAARM / SAKALA

21. septembril 2017 toimus kusagil Viljandist põhja pool eestlaste muistse vabadusvõitluse suurim ja vägagi otsustav välilahing.

Madisepäeva lahingus hukkusid tähelepanuväärsed Sakala vanemad, eesotsas Henriku kroonikas korduvalt mainitud Lehola vanem Lembitu. Mis siis eelnes sellele heitlusele?

Ristisõda Eestimaa allutamiseks oli kestnud juba kaheksa aastat. Saanud aru, et enda jõududest ei piisa ristisõdijaist jagusaamiseks, olid eestlased pöördunud abi saamiseks venelaste poole. Nood lubanudki suure sõjaväega appi tulla. Sakala vanem Lembitu kutsus omakorda kõigist maakondadest sõdalasi Navesti äärde. Tulidki nii läänlased, harjulased, virulased, revalased, järvalased kui ka sakalased, kroonika andmeil 6000 meest. Väe kogunemispaik oli Navesti jõe ääres. Viisteist päeva oodati Novgorodi väe saabumist. See ei tulnudki. Ka sakslased kogusid Riias kiiresti suure väe, eesotsas ordumeister Volquin ja Orlamünde krahv Albert, ning suundusid Sakala poole. Koos liivlaste ja lätlastega oli orduväes 3000 valitud meest. Liivlasi juhtis Kaupo.

Viljandi linnuse juurde jõudnud, puhati üks öö ja apostel Matteuse päeval liiguti edasi põhja poole. Sakslased liikusid keskel, liivlased paremal, lätlased vasakul. Kroonik kirjutab, et järsku tuli vastasolevast metsast välja eestlaste malev. Lätlaste vastu liikusid kirjelduse kohaselt sakalased. Kuidas olid rivistunud teised üksused, seda kroonik ei kirjuta, nimetab vaid, et sakslaste vastas keskel oli tugevaim üksus. On oletatud, et sinna olid rivistunud harjulased, järvalased ja virulased, vasakule tiivale, liivlaste vastu aga läänlased (ridalased).

Kus lahing toimus? On arvatud, et saanud andmeid sakslaste väe liikumisest, liikus neile vastu ka eestlaste malev, et valida välja sobiv paik välilahinguks. Lahingu kõige tõenäolisemaks toimumise paigaks on peetud Viljandist 10 kilomeetri kaugusel asuva endise Madi talu ja sellest üle kahe kilomeetri loodes asuva Vanamõisa ning Karuse vahelist ala, kuhu jäävad endine Rattama talu, Tammemägi ja keskaegne Risti kabel. Seda paika läbiv moreenseljakute ja küngaste rida nendevaheliste lodude, veesilmade ja metsatukkadega muudavad sealse maastiku väheülevaatlikuks ja raskesti läbipääsetavaks. On arvatud, et Eesti maleva juhid valisid lahingupaigaks just sellise, rüütlite üleolekut relvastuses vähendava maastiku.

Eestlased olid end lahinguvalmis seadnud metsa varjus avarama lagendiku vastas. Ambude ja vibude kasutamisest kroonik ei kirjuta. Ilmselt olid väed kokkupõrke alguses selleks juba teineteisele liiga lähedal.

Eestlased võitlesid visalt, kuid lõpuks suutsid sakslased enda vastas asunud väeüksuse taganema ning siis põgenema pöörata. Ilmselt mängis olulist rolli sakslaste parem kaitserelvastus ning võitlustaktika. Maleva keskosa põgenema pööramine mõjutas ka sakalasi. On kirjutatud, et lätlased koos sakslastega ründasid julgelt sakalasi. Ilmselt oli lätlaste salgas ka raskemalt relvastatud sakslasi. Sakalased hakkasid tagasi tõmbuma ja kandsid raskeid kaotusi. Langesid Sakala vanemad Wottele ja Maniwalde. Kroonik kirjutab, et lätlane Veko jälitas Lembitut, tappis ta ja röövis tema riided. Teised lätlased lõikasid Lembitul pea maha ja see viidi hiljem kaasa Liivimaale. Üldse olevat lahingus tapetud 1000 eestlast. Saagiks sai sakslaste vägi aga 2000 hobust.

Surmavalt haavata sai ka liivlaste vanem Kaupo. Tema keha põletati, luud aga viidi Krimuldasse.
Pärast lahingut liikus sakslaste vägi Lembitu külasse, liivlased ja lätlased riisusid ja põletasid aga ümbruskonna külades. Peagi tulid ristisõdijate juurde Lembitu vend Unnepewe koos teiste allesjäänud ülikutega ning palusid rahu uuendamist. Nad pidid pantvangid andma, misjärel ristisõdijate vägi saagiga Liivimaale tagasi pöördus.

Madisepäeva lahinguga ei olnud eestlaste vastupanu veel murtud. 1219. aastal lisandusid sissetungijaile taanlased. 1223. aastal puhkes üle-eestiline ülestõus, võõrvõim hävitati. Vabadust ei olnud aga kauaks. 1227. aastal vallutasid ristisõdijad terve Eesti ja viimasena ka Saaremaa.

Muinasaja lõpuni oli Eestis valdav põletusmatus. Maeti nii kivikalmetesse kui ka vähese kivistikuga või kivistikuta maa-alustesse matmispaikadesse. Ilmselt põletati ka Madisepäeva lahingu langenud sõdalased ja viidi kodukohta ning maeti seal. Nii toimiti ilmselt ka Sakala vanemate, sealhulgas Lembitu kehaga. Madisepäeva lahingus hukkunute matmispaigaks on peetud ka Madi kivikalmet, kuid sealt ei ole uurimistöödel leitud mitte ainult sõdalaste, vaid ka naiste-laste matuseid. Niisiis pole tegu mingi sõjameeste ühishauaga, vaid tüüpilise muinaspere matmispaigaga.

Kuhu viidi aga Lembitu pea? Ilmselt Riiga. Pole võimatu, et edasi võidi ta millalgi hiljem viia ka Saksa ordu peakorterisse. Marienburg (Malbork) sai Saksa ordu kõrgmeistri asukohaks 1309. aastal.

Liigub jutte, nagu oleksid Poola muuseumitöötajad pärast Teist maailmasõda rääkinud ühes Poola muuseumis säilitatavast koljust kirjaga „Eestlaste kuningas”. Siiani sellele tõestust pole. Praeguseks on asi võtnud lausa ametliku käigu. Pealuud Poolas otsitakse. Kui selline tõesti leitakse, siis poleks võimatu taastada ka selle kuulsa vanema näokuju. Jääme põnevusega ootama.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
laur
laur

see 1. lause

uskmatu toomas
uskmatu toomas

Nüüd siis hakkame kõik otsima Lembitu pealuud,loome komisjoni,paneme paika juhid ,määrame kindlaks rahastuse ja hakkame pihta.

wpDiscuz