Läänemaa on sularahavaba maakond. Üksiti koos SEB pangakontori kolimisega lõppesid seal ka sularahatehingud, vaikselt, nagu poleks neid seal kunagi tehtudki. Haapsalus sularahaga toimetavate ettevõtete juhid ütlevad, et mugavam on lasta sularahaga toimetada inkassaatoritel, mõni läks seda teed kolm aastat tagasi, mil lõpetas sularahaga arveldamise Haapsalus Swedbank. Kuurortlinna väliskülalised vaatavad ise, kuidas oma raha vahetatud saavad.
Kui Swedbank kolm aastat tagasi otsustas oma ainsa Läänemaal asuva pangakontori sularahavabaks muuta, reageeris avalikkus valuliselt. Omavalitsusjuhid saatsid pangale protestikirja, poliitikud vahetasid panka. SEB panga sama otsus pole pahameeletormi tekitanud. Miks? Kas oleme harjunud, et jälle võeti üks asi ära?
Ühest küljest pole sularahata pangakontor katastroof, on ju automaadid, valuutat võib vahetada Tallinnas ja palju neid müntegi koguneb. Kuidagi ikka saab hakkama. Teisest küljest, kas see on ikka normaalne, et terves maakonnas pole pangakontorit, kus arveldataks sularahaga? Automaadid, jah, tõepoolest on, aga kus need on? Kõik kuus SEB sularahaautomaati on Haapsalus. Lihula automaati ei saa arvestada, sest 15. oktoobrist ei ole see enam Läänemaa automaat.
SEB ütleb, et pangaautomaati pole mõtet panna kohta, kus seda vähe kasutatakse. Oma küünilisuses meenutab see seisukoht Tallinnast Hanila rahvaga kohtuma tulnud dolomiidikaevandajat, kes lubas, et suviti nad lõhkama ei hakka. Vastuse peale, et inimesed elavad Hanila vallas ka talvel, kaotas linnamees täiesti pinna jalge alt. Tallinna mees arvas, et maal elatakse vaid suvel ja temaga tehakse nalja. Halvaks naljaks võiks pidada ka seda, kui sularaha saab ainult maakonnakeskusest. Paraku ei ole see halb nali..
Tegelikult peaks nüüd olema võimalik ka palka välja võtta sularahas. Eriti maakohtades, kus automaate ei ole.