Koos punetavate pihlade, valmivate õunte ja äralennuks valmistuvate linnuparvedega on kätte jõudnud uue kooliaasta algus.Kellele esimene, kellele järjekordne, kuid uus ja kordumatu igaühele. Homne päev, mis on ka tarkusepäev, on kahtlemata tähtis ja pidulik päev kõigil neil, kelle elu kooliga seotud, olgu see siis tarkuse taganõudja või selle jagaja. Tänavapiltki muutub 1. septembrist huvitavamaks: nooremaks, erksamaks, kärsitumaks. Usun ja loodan, et seda muutust märkavad sel hommikul ka autojuhid.
1.septembrit võib julgesti pidada rahvuslikuks suurpäevaks. Teadmistepäeva ärev pidulikkus ulatub kooliseinte vahelt kaugemale, puudutades suuremal või vähemal määral kogu meie ühiskonda. Keegi meenutab heldimusega oma esimest koolipäeva, esimest õpetajat, esimest aabitsat, keegi seab uusi plaane ja annab iseendale lubadusi.
Eriline tähelepanu on muidugi esimest korda kooli minejail. Kooli ei tule mitte ainult Arnod ja Teeled, oodatud on ka Tootsid. Vaadake neid esimese klassi õppima minevaid lapsi. Nende silmad pakatavad uudishimust. Läheb natuke aega mööda ja nad mõistavad Tammsaare sõnu: „Peab palju tahtma, ainult siis suudetakse palju. Peab kindlasti uskuma oma tähte, ainult siis hakkab ta aina heledamalt särama…”
Uue kooliaasta algus toob kooliminejaile kaasa elevuse ja lastevanemaile suurema pinge, uued mured, kindlasti aga elurütmi muutuse ja koolialguse esimestel päevadel ka rohkesti segadust. Kooliaasta algus tähendab igale lapsevanemale samutiseda, et jälle on saabunud aeg, mil tuleb üheskoos lapse või lastega elada koolielu rütmis ja koos süüvida õpitarkustesse.
Kui küsida ühe täiesti tavalise koolilapse käest, miks ta kooli läheb, siis kindlasti saame enamasti vastuseks: „Ma tahan targaks saada.” Ometi ei tee kool iseenesest targaks.
Õppimine on töö, mille viljade saamiseks tuleb nagu iga teisegi töö puhul omajagu pingutada ja vaeva näha. Mõistagi peab õppimine tekitama huvi, olema loov ja mõnel määral ka mänguline.Õppetööski tuleb ette Augeiase tallide puhastamist, kalevipojalikku kündmist ja vargamäelikku kraavikaevamist.
Ootused ja lootused õpetajaile on tunduvalt suuremad ja mitmekülgsemad kui paljude teiste elukutsete esindajaile. Pedagooge soovitakse pealeerialateadmiste jagajatenäha ka kui kasvatajaid, teenäitajaid, kaitsjaid, vahel ka kui lapsevanemaid. Oskar Lutsu kuulsaks kirjutatud õpetaja Laurist on aastate vältel ja filmi „Kevade” ärgitusel välja kujunenud hea pedagoogi musternäide. Hea lugeja mäletab kindlasti ka, kui õpetaja Laur ütles Tootsile: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee ise.” See tähendab, etõppimisel ei ole nii oluline mitte see, kui palju ja kiiresti sa õpid, vaid see, kas õpitu sulle kohale jõuab ning kas seda hiljem kasutada oskad.
Millegipärast jäävad algklassiõpetajad koolides tihtilugu tagaplaanile. Ehk on see sellest, et neil ei ole ette näidata üleriigiliste olümpiaadide võite ja saavutusi. Aga nad teevad sellegipoolest oma tööd südamega, iga päev ja aastast aastasse.
Meenuvad luuletaja Doris Kareva kirjutatud read: „Aednikule, kriitikule ja õpetajale on ühtemoodi oluline oskus mitte nõuda kõigilt ühte ja sedasama. Elada sisse igasse õpilasse, autorisse või taime. Meeles pidada, et on taimi, mida tuleb teistest tihedamini kasta, mis vajavad tugikeppi või mida peab päris halastamatult rohima. Mida erinevamad nad on, seda rikkalikum ja rõõmustavam on aed.”
Mida jõulisemaks on koolidel kujunenud traditsioonid, seda suuremad on võimalused luua hallide argipäevade reas oma pidupäevi. Võiks ju saada toredaks traditsiooniks, kui linnapea või vallavanem kingib 1.septembril igale koolile puuistiku, mis siis koos kooliperega istutatakse maamulda. Puu juurdub mulda, samuti nagu laps juurdub kooli, keskkonda, kus kogutakse palju paljudest allikatest.
Kui aastakümneid pärast kooli lõpetamist kodukohta trehvate, võtavad kooli juures vastu vanad tuttavad. Need vanad tuttavad on siis imetlust väärt nagu saavutusedki. Nii märkamatult tõuseb puu maamärgi seisu.
Ilusat kooliaastat kõigile ja hoidke end kooli ligi!
Heino Tamm
kahe koolitüdrukutirtsu vanaisa
.
