1

Jaak Vasar: staarist direktoriks

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Jaak Vasar. Foto: Arvo Tarmula

Jaak_Vasar_foto_arvo_tarmula

Jaak Vasar. Foto Arvo Tarmula

Jaak Vasar on õnnelik inimene, sest ta on saanud kogu elu teha seda, mida üle kõige armastab – mängida pilli koos Eesti parimate muusikutega. Nüüd tahab ta aidata muusikakooli kasvandikke nende eluunistuste püüdmisel.

Kui Jaak Vasar muusikakooli uksest uue direktorina sisse astus, tuli tal kõigepealt hata tegelema elektrijuhtmetega. Mitte küll otseses mõttes, sest „pool maja on praegu elektrikute valduses”, seletab Vasar.

1974 astus seitsmeaastane Jaak oma klaveriõpetajast ema soovil esimest korda Haapsalu lastemuusikakooli uksest sisse. See asus siis Lossiplatsi ääres imposantses, ent väsinud välimusega kahekordses puumajas, mis kunagi oli hoopis St Peterburgi hotell. Muusikakool asus selle maja teisel korrusel ja sinna pääses sisse hoovipoolsest uksest. Teisele korrusele tuli ronida mööda käänulist treppi, mis viis kahes suunas hargnevasse, viltu vajunud ja kääksuva laudpõrandaga koridori. See oli ääristatud muusikaklassidega, kust kostis klimberdamist, kääksutamist ja pasunaprääkse.

Esimesed neli aastat klimberdas väike Jaak hoolega. Siis vihjas tema klaveriõpetaja Peeter Saar, kes oli ühtlasi muusikakooli direktor, et oleks parem, kui Jaak valiks mõne teise eriala.

„Kuidas seda nüüd öelda… Klaverimäng oli aktiivsele noorele inimesele liiga paigale sundiv. Härra Saar viitas, et kõrval on puhkpilliklass – puhkpill on selline pill, mida ei pea ühe koha peal paigal seistes harjutama. Ma nimelt olin selline natuke püsimatu,” seletab Vasar muheldes. (Mõnus muhelus püsib suuremal või väiksemal määral tema suul kogu jutuajamise jooksul, rõkatades aeg-ajalt naeruks – L. K.)

Püsimatus ei ilmnenud mitte selles, et väike Vasar poleks tahtnud pilli õppida – tahtis küll! Aga istuda ühe koha peal paigal kauem kui seitse sekundit oli talle tõeline piin.

Kooliteatri staar

Nii tuligi tulevase elukutselise muusiku ellu vaskselt kiiskav ja esialgu piinavalt kriiskav trompet. Aja jooksul muutus Vasara suhe uue instrumendiga nii sõbralikuks, et jäi peale erialaõpetaja… kõrva ka Haapsalu I keskkooli legendaarsele matemaatika- ja muusikaõpetajale Tõnu Paometsale. Viimane juhatas kooli sümfoniettorkestrit, mis peale kooli aktuste mängis kandvat rolli ka kooli muusikateatris Pöialpoiss.

„See oli tollal asjade väga loomulik käik,” rääkis Vasar. „Kõik muusikakooli ärksamad õpilased, kes mõistsid pilli mängida ja nooti lugeda, võeti Paometsa orkestrisse. Nad olid selle üle väga uhked.”

Kuna Pöialpoisist ja sümfoniettorkestrist tuleb selles loos veelgi juttu, olgu selgituseks lisatud, et muusikateatri vedavad jõud lava peal olid inglise keele õpetaja Tiiu Kammiste ja keemiaõpetaja Viktor Nelik, kes kandsid hoolt, et iga paari aasta tagant mängitaks õpilastest koosneva trupiga maha mõni muusikal. 1981. Aastast alates, mil toodi lavale igihaljas muinaslugu „Kristallkingake”, on libreto ja muusika olnud ikka spetsiaalselt Pöialpoisile kirjutatud. Aastate jooksul trükiti Pöialpoisi kavalehtedele sellised kuulsad nimed nagu Gennadi Taniel, Eugen Kapp, Ülo Vinter, Alo Mattiisen, Boris Kõrver. Kui Tõnu Paometsa aeg dirigendina ümber sai, võttis taktikepi üle muusikaõpetaja Andres Ammas.

Esimene etendus, kus Vasar orkestris trompetit puhudes kaasa tegi, oli „Kevade”, mille kirjutas Pöialpoisile Ülo Vinter ja mis hiljem nii kuulsaks sai, et ka filmi sisse pandi.

Vasar meenutab, et teatrirahva hulka kuulujad olid koolikaaslaste silmis privilegeeritud seisuses. Osa sellest aupaistest moodustas kõrvaltvaatajaile veidi hoomamatu ja müstiline „miski”, mis alati teatri tegemisega kaasneb. Teine osa oli puht praktiline. Näiteks juhtus etenduse proovide teatud etapis, et keset tundi paotus klassi uks ja sõnumitooja käsutas: „Vasar, orkestriproovi!” Mõistagi saatsid klassiruumist lahkuvat pilli- ja ka pullimeest mahajääjate kadedad pilgud – nemad pidid ju tunnis edasi istuma.

Pullimees oli Vasar kooli ajal kõva. „Kevade” parameetrite järgi sobinuks ta Tootsiks, ainult selle vahega, et teadaolevalt ei ole ükski pedagoog suutnud Vasara peale vihastada nii nagu köster Tootsi peale. Mees ise seletab asja sellega, et pole kunagi teinud ühtegi nalja ega koerustükki mõttega kedagi provotseerida või piire katsetada. „No ma olin selline üsna ekstsentriline ja suutsin alati üllatada, aga ma lihtsalt olingi selline. Ma pole kunagi olnud teadlikult sahkerdaja, lihtsalt kukkusid asjad niimoodi välja,” seletab Vasar.

Vasara kooliõde, majanaaber ja lavapartner Anneli Aken turtsatab alustuseks kohe naerma, kui artikli autor palub tal koolivenda meenutada, ja ütleb, et hüsteeriliselt lõbusaid lugusid Jaagust võikski rääkima jääda.

„Jaak on ülimalt naljakas ja ometi nii sügav ja soe inimene. Kui ma keskkooli viimases klassis põlvetrauma läbi elasin, õppisin Jaagu käevangus uuesti kooli ja tagasi käima,” meenutab Aken ja lisab, et Vasarale tähendas see, et igahommikune koolitee venis viie minuti asemel 25 minuti pikkuseks.

Vasarate pere elas ühes Mulla tänava kortermajas ja Aken oma perega täpselt nende peal, korrus kõrgemal. „See tähendab, et ilma trompetihelideta päevi meie trepikojas naljalt ei olnud. Kui Jaak lõpetas, siis Simmu (Jaagu noorem vend – toim.) alustas,” muigab Aken. „Eks ma vahel andnud talle „messengeri” ehk radiaatori vastu kolkimisega sõbralikult teada, et tahaks magada või et see lugu mulle eriti ei meeldi,” seletab Aken, kes ise tol ajal muusikakooli klaverit õppis.

Jaak polnud muidugi kitsi ja tegi tagasi. „Mul oli tulemas heliredelite arvestus,” räägib Aken. „Harjutasin. Järsku helises esikus telefon. Kuna need olid siis juhtmega seinas kinni, jooksin esikusse. Kõne katkestati. Istusin tagasi klaveri taha ja jätkasin meloodilist fis-molli deetsimis. Jälle helin koridoris. Ja jälle katkestatud kõne. Kolmas kordki sama ja nii aga edasi,” jutustab Aken.

Muidugi tunnistas „telefoniterrorist” oma teo peagi üles, sest muidu poleks nali ju täie ette läinud. „Me vastastikku täiendasime teineteist, meil oli selline lahe kooslus,” märgib Vasar.

Vasara naljad kandusid järgmises Pöialpoisi lavastuses, milleks oli Alo Mattiiseni kirjutatud muusikal „Charlotte koob võrku”, orkestriaugust ka lava peale. Tiiu Kammiste, kes koos Viktor Nelikuga lavapealseid vägesid kamandas, meenutab, et just Nelik oli see, kes ütles, et rott Templetoni rolli hakkab mängima Vasara Jaak ja ei keegi teine. Millega Nelik oma valikut toona põhjendas, Kammiste praegu enam ei mäletagi. „Aga Jaak oli üks paras naaskel, eks see saanud määravaks,” muigab Kammiste.

„Üks põhjus võis olla minu lauluoskus,” pakub Vasar ise. „Näitlemisoskusest ei oska ma midagi rääkida,” lisab ta naerdes.

See aga tähendas, et Vasaral tuli selgeks õppida kaks partiid, rott Templetoni oma laval ja esimese trompeti partii orkestris, ning neid siis kordamööda esitada. Praktikas nägi see välja nii, et kui Vasar oli laval oma rotirepliikidega maha saanud, kihutas ta kribinal-krabinal orkestriauku, et hetkel, mil dirigent Ammas oma taktikepiga sellest suunas viipab, kus  esimene trompet istub, mängima hakata. Kui koduses Haapsalu kultuurimajas ei olnud teekond mööda lavaaluseid ja -taguseid treppe pikk, siis võõrsil külalisetendusi andes läks Vasara elu mõnel korral ikka väga põnevaks.

„Mõnes kultuurimajas tuli orkestriaugust lavale ja tagasi jõudmiseks päris pikk distants läbida. Mäletan, et Jõhvi kultuurimajas pidin tõesti kiiresti jooksma, aga ikka ei jõudnud õigeks ajaks. Siis tuli lihtsalt etenduses teatud kohti kunstlikult venitada, et Vasar jõuaks lavalt orkestrisse või vastupidi,” meenutab ta. Trompetimängijale oli see muidugi tõeline katsumus, sest katsu sa pärast selliseid ekstreemseid spurte ühest puhkpillist ilusat säravat tooni kätte saada, mida sinult eeldatakse.

Vasar itsitab siiani neid aegu meenutades ja kiidab takka, et jube lõbus oli. Kehaliselt ja hingeliselt hariv ka.

Varajane Vasar

Vahepeal läks natuke tõsisemaks, sest kui keskkool oli seljataha jäänud ning Vasar iseenesestmõistetavalt ja täiesti edukalt konservatooriumisse astus, võeti ta Vene kroonusse. Muusik Vasar maandus Tallinnas Matrossovi tänaval, mis kannab praegu Tondi tänava nime. Seal asus Nõukogude sõjaväe…, mille orkestris Vasara teeneid vajati, ja teenis ausalt oma kaks aastat ära.

Pärast seda sattus Vasar kohe legendaarsesse Peeter Sauli orkestrisse. „Konservatooriumis ma sattusin Horre Zeigeri Big Bandi, kus mängisid ka mõned mehed Peeter Sauli orkestrist. Üks pillimees sealt kolis Saksamaale ja tema koht jäi tühjaks. No ja siis kutsuti Vasar ettemängimisele. See oli minu esimene suurem töövõit,” räägib Vasar ja tunnistab, et põlv värises korralikult. „Seda emotsiooni mäletan siiamaani. Kui ikka Kustas Kikerpuu ja German Pekarevski sind hindavalt kuulavad…”

Aga hingelähedasemaks sai talle hoopis Kustas Kikerpuu juhatatud Eesti Raadio Big Band. Nii ühe kui ka teisega sai ohtralt väljamaal kontserte andmas käidud, mis 1990ndate alguses oli väga kõva sõna.

Aastal 1990 hakkas Vasar mängima ka äsjaloodud tantsumuusikakollektiivis The Moon Principal Orchestra, mis sündis siis, kui Artur Raidmets Soome ja Venemaale tuuritama läinud Modern Foxist ära tuli, et 1930ndate muusikat Eestis edasi teha.

„See oli esimene selline päris oma bänd – ise hakkasime nullist pihta ehk maakeeli bändi tegema,” lisab Vasar.

Aasta hiljem lisandus The New Murphy Band. „See bänd sai alguse siis, kui Airi Allvee oli just laulusaate ära võitnud (ETV saade „Kaks takti ette” – toim.) ja tema populaarsust kasutades see ansambel ka loodi,” räägib Vasar ja märgib, et bänd eksisteerib siiani ja käis sel kevadel Haapsalus esinemaski.

1994. aastal sai Eesti Raadio orkestri aeg ümber ja Vasar hakkas pilli puhuma piirivalve puhkpilliorkestris. Sõjaväeorkestritest rääkides on Vasara sõnul hea teada, et tegemist on tseremoniaalorkestriga ja aktiivne kontserttegevus on teisejärguline. Kohustuslikku repertuaari kuulub mõistagi riigihümn ja lugematul hulgal marsse, mida tuleb osata une pealt ja ühtlasi käigu pealt ehk marssides. Mis Vasarale, kes juba väikesest peale ei püsinud pilli mängides paigal, muidugi väga hästi sobis. Piirivalveorkestriga sõitis Vasar läbi pool maailma, Kanadast Austraaliani. Piirivalveorkestris puhus Vasar pasunat 15 aastat. Siis pandi politsei ja piirivalve leivad juba ühte kappi – nimi muutus, sisu jäi.

Pop-Vasar

1994. aasta oli teguderohke – Vasarast sai kolmeteistkümneks aastaks tol ajal eriti kuuma bändi Compromise Blue liige, mis tähendas ohtraid ja pööraseid kontserdituure üle kogu Eesti ja mujalgi. Peale selle liitus ta ansambli Lament ridadega ja jäi sinnagi oma kümneks aastaks.

Selle kõrvalt mängis Vasar läbi kõik muusikalid, mida hakati Tallinna linnahalli lavale ohtralt tooma.

Aastast 2006 kuni tänase päevani näeb ja kuuleb Vasarat aga 1990ndate megagrupi 2 Quick Start ridades, puhumas backi Pearu Paulusele, kelle loodud ja lauldud hitid tutvustust vahest ei vaja. Mõistagi langeb osa 2 Quick Starti aupaistest Vasara peale.

Soolomängijaks pole Vasar enda sõnul kunagi tahtnud saada. „Ju mul pole selleks lihtsalt ambitsiooni. Mulle meeldib bändis lauljatele taustaks mängida, ma olen meeskonnamängija,” seletab ta ja lisab nagu möödaminnes, et Estonian Dream Bigbandis mängib ta ka.

Selle aasta mais pidas Vasar oma esimest juubelit. Selleks ajaks oli ta olnud põhitöökohaga 24 aastat sõjaväemuusik, viimased aastad Eesti kaitseväe orkestri trompetirühma kontsertmeister. „Otsustasin, et on aeg reservi minna,” meenutab mees. Umbes samal ajal hakkas muusikakooli nüüd juba endine direktor Andres Kase rääkima ameti mahapanekust. Ühel hetkel jooksid asjad kokku, nagu need ikka kipuvad tegema.

Nii ongi C. Kreegi nim Haapsalu muusikakool saanud endale direktoriks rokkiva muusiku, kes on sama kooli kunagi lõpetanud ja teinud Eesti muusika lavadel sellise karjääri, millest suurem osa pillimehi võib vaid unistada.

Mida ütles aga Jaak Vasara abikaasa Tiina selle kohta, kui mees ühel ilusal päeval teatas, et nüüd kolime Haapsallu?

„Tema võttis seda kui rõõmusõnumit, sest meil oli tegelikult soov sellest suurest linnast eemale saada juba tükk aega päevakorral. Siis tuli võimalus kandideerida siin muusikakooli direktoriks ja siin me nüüd oleme!”

 

CV

Sündinud 28. mail 1967 Haapsalus

1986 lõpetas Haapsalu I keskkooli ja astus konservatooriumisse, mis jäi lõpetamata

2017 astus Viljandi kultuuriakadeemiasse koolimuusika erialale.

Abielus aastast 1994

Perekonnas tütar Mari, kes õpib Eesti muusikaakadeemia magistriõppes interpretatsiooni pedagoogikat

 

 

 

 

 

 

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Ônne-Ann Roosvee
Ônne-Ann Roosvee

Palju önne, jaksu ja jõudu, kallis klassivend!

wpDiscuz