Inimesed huvituvad üha enam oma toidukorvi päritolust ning see on hoogustanud n-ö kohaliku toidu liikumist arenenud riikides.
Ka eestlased eelistavad kodumaal valmistatud tooteid – viimase Toiduliidu korraldatud uuringu põhjal saab öelda, et üle poolte vastanutest pidas oluliseks tarbida just eestimaist toodangut. Suure uhkusega saan öelda, et meie tooraine ongi alati kvaliteetne ja maailmatasemel, kuid paratamatult alati kohalikust toodangust inimeste toitmiseks ei piisa. Isegi sellised suurriigid nagu USA, Hiina ja Jaapan peavad importima puudujääva toidukoguse teistest riikidest.
Eesti väikest pindala silmas pidades tekib aga tihti küsimus: mis siis ikkagi on kohalik?
Kas üksnes Eesti piiridest pärit toit või ka see kõhutäis, mis kasvas meie piirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed?
Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev?
Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri kasvanud punapõsksest köögiviljast?
Kui me vaatame, kui kaugelt rändavad meieni hommikusöögiks söödavad õunad, kohvi ja apelsinimahl, siis ei asu keegi kahtlema nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis tuli toidul läbida meie toidulauale jõudmiseks. Kui aga räägime näiteks lihast, mille tooraine on tihti vähem kui tunni kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, siis ühtäkki puhkeb kirglik diskussioon.
Kujutage ette kauget Austraaliat, mis on oma pindalalt pea sama suur kui terve Euroopa. Austraalias peab riigi kirdeosas kasvanud banaan reisima ligi 3000 km enne, kui jõuab riigi kaguosas asuva Tasmaania saareelanike toidulauale. Suure lombi taga on aga tehtud arvutused, mis näitavad, et keskmiselt rändab toit ühest riigi otsast teise, tootjalt inimese toidulauale 2500 km.
Kui nüüd endid sellistesse mastaapidesse sättida, siis oleks ka Hispaanias kasvanud ja kasvatatud toit meie jaoks justkui kohalik.
Maailmas on püütud kehtestada erinevaid mõõtmeid kohaliku toidu defineerimiseks, kuid päris ühtsele arusaamale pole keegi jõudnud.
Mina teen ettepaneku usaldada Eesti toidutööstuseid, kes pakuvad kohalikele tarbijatele alati parimat kvaliteeti. Seda isegi siis, kui tooraine pärineb naaberriigist – kvaliteedis allahindluseid ei tehta ning iga eestlane saab nautida kohaliku toodangu näol vaid parimat.
Toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, kes hoolitsevad eestlaste endi maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades meie kõhutäie eest. Hoiavad üleval toidutööstusi ja hoolitsevad selle eest, et meil oleks süüa kohalikku toitu.
Seepärast kutsun teid, armsad Eesti inimesed, taasisesvumispäeva eel otsima poest sini-must-valge lipumärgiga tooteid. Rahvusvärvidest koosnev märk aitab eristada Eestis valmistatud tooted importtoodetest ning on kindel kvaliteedimärk, mille taga seisavad tuhanded kohalikud töökäed.
Kuulake hoolega neid reklaame!
“Ostke Eestis TOODETUD toitu!”… Mitte Eesti päritolu ja Eestis toodetud!
Sel on suur vahe! Eestis “toodetakse” kõigest, mis odavalt kätte saadakse… Nii Eestist kui mujalt…
Läti toodangu järgi ei pea Lätti sõitma,Seda müüakse meil ja tunduvalt soodsam kui kohalik kaup.
Kuulge, käige kasvõi paar korda meie Haapsalu OTTis, see on Swedbanki vastas,igal neljapäeval poole 5st poole 6ni. Vaadake hindu ja kvaliteeti. Minu arvates super- kõik kohalike väiketootjate, enamasti mahetootjate omad. Teraviljatooted oluliselt odavamad kui poes. Millest me räägime- oma laiskusest? Kõike tahaks ühest kräpiletist, supermarketis kätte saada? Oma laste ja pere tervise nimel võib natuke planeerida ja osta kasvõi kord nädalas suurem ports jahu, helbeid ja porgandeid ära, Pole vaja igapäevaselt poest kallima hinnaga aga lihtsalt mugavamalt soetada.
Kohalik toit on oma külas(või vähemalt naabrite manu) kasvatatu. Nii lihtne see ongi. Kõiksugu jutupauniku räägivad meile, et lihtsaid tõdesid pole olemas, aga juttu süvenedes paistavad ikka sellised segamisjäljed mis hoovust kasulikku suunda loovida püüavad-neile endile või neile kelle suuvoodriks nad om palgatu.
on teadlikud ja soovivad väga oma kohalikku toitu, kuid hind on see, mis ostu otsustab.Eriti just puuvilja ja juurvilja osas.
Parem on neil, kes omal maalapikesel kasvatada saavad., mitte palju, aga oma toiduks, see on suur väärtus.
Täielik demagoogia tipptase Potisepp’a poolt.
Eesti toode saab olla ainult siin toodetud toit milles põhi komponent ka siin toodetud. Vorst on lihatoode kui seal vorstis ei ole liha rohkem kui üle jäänud koostisi kokku siis ta ei ole ka vorst, nimetage kuidas tahate seda toodet aga see pole vorst nagu ei ole mujalt toodetud toormest tehtud toit ei saa olla Eesti toode ja sellele pole vaja peale toppida riigi sümboolikat kui tunnustust sest see on tarbijat eksitav
Kohalik toit identifitseerub kohalikus kultuuriruumis toodetule ( ka töö- ja söömiskultuur on osa kultuuriruumist). Kui tootjal puudub ülevaade ja mõjutus põhitooraine tootja üle, ei saa väita toitu “kohalikuks”… arvan ma.
Ma ei võtaks suu sisse isegi mõne “naabrimehe” toodetut, seega lähtub viga juba üldistuses- hea on “kohalik”.
Imelik jutt.
reklaamtekstid peaks olema märgistatud.
te olete kohaliku toodangu välja suretanud.Toodetake nii vähe,et hind on laes.Kohalik kurk,toamt on kordi kallimad kui näiteks Läti oma.Võite ise arvata,missuguse tarbija ostab…..
Ostan ilmselt erinevalt sinust ikka kohalikku toodangut. Mis juttu sa räägid Läti toodangu odavatest hindadest? Tulin just mõned päevad tagasi Lätist ja sela kurgid-tomatid üllatavalt ikka meie omadest kallimad. Kui sa tahad oma teadmistega hiilata, siis ära aja Lätit ja Poolat segamini, aga nendes hindades on vahe ja loomulikult ka kvaliteedis.