Ann Mari Anupõld: vaata aga vaata!

Ann Mari Anupõld

Hiljuti sattusin ühele mõnusale suveõhtusele kontserdile. Telefoni olin juba eos autosse jätnud – keda ma kontserdi ajal ikka abistama tõttan, ja miks ma seda ajaröövlist sõltuvusseadet pidevalt endaga kaasas kannan?

Üle pika aja ei olnud mul midagi muud teha, kui vaadata inimesi enda ümber. Ei mäletagi, millal viimati nõnda jalga kõlgutasin ja ümbruskonnale keskendusin. Panin tähele inimeste käitumist, näoilmeid, kehahoiakut, reaktsioone ja muidugi ohtralt nutitelefoni külge kleepunud pilke, mille omanikud ümbritsevast justkui mitte midagi ei adunud. Polnud mingit vahet, kas parasjagu käis kontsert või oli vaheaeg.

Eestlane on loomu poolest põhjamaise temperamendiga, pigem natuke omaette hoidev ja umbusklik. Mitte paha pärast, aga nii igaks juhuks. Avatud suhtlemist ei saa pidada meie kõige tugevamaks küljeks. Mis aga juhtub selle generatsiooniga, kes parasjagu üles kasvab, pilk digiekraanil? Kas kümne aasta pärast oskab üldse veel keegi enam näost näkku suhelda?

Kehakeele lugemine on õpitav oskus. Kuigi tegu on umbes sarnase asjaga nagu rattasõit, mis päris meelest ei lähe ka siis, kui pole vahepeal mõned aastad ratast näinudki, võib kindlalt öelda, et harjutamine teeb ka selles valdkonnas meistriks. Vilunud silm näeb juba kaugelt inimese kehahoiakust ja näoilmest ära, kuidas ta järgmisel hetkel reageerib või mis meeleolus ta parasjagu on. Kui enda ümber olevatele inimestele aga üldse enam tähelepanu ei pööra, võib mingil hetkel juhtuda, et saame teiste kehakeelest täiesti valesti aru. Näiteks peame tagasihoidlikkust ülbuseks ja ülevoolavat rõõmu hoopis psüühiliseks probleemiks.

Loomadega on lood sarnased. Ei, asi pole muidugi mitte selles, kas koer oskab omaniku käitumist hinnata. Temal polegi ju päevad otsa midagi muud teha kui ainiti jälgida, kuidas te toimetate, mis nägusid ja hääli teete – koer „loeb” omanikku väga hästi. Ka kass teab omaniku igapäevastest harjumustest ilmselt oluliselt rohkem, kui te aimate. Asi on ikka selles, palju teie oma loomi näete ja oskate nendest aru saada.

Aina rohkem näen koeraomanikke, kes vabas looduses või siis koeraväljakute ääres hoiavad pilku telefonis sel ajal, kui nende lemmikud omasoodu toimetavad. Mõni koer jõuab juba närviliselt inimese püksisäärtki näksama hakata, enne kui see vaevub korraks pilgu oma nutifonist lahti rebima. Möödas on ajad, kui koeraga jalutama minnes oli ettevõtmise eesmärk oma koeraga mängida, talle mõni uus trikk õpetada või siis lihtsalt omi mõtteid mõlgutades jälgida, kuidas ja mida ta toimetab, kuidas ta teiste koerte ja inimestega suhtleb või hoopis teie tähelepanu köita üritab.

Ignorantsus nõrgestab aga oluliselt inimese ja looma vahelist suhet, kuna inimesel lihtsalt puudub harjumus ja teadmine, kuidas oma looma käitumist tõlgendada ja kuidas sellele reageerida, mis hetkedel pakkuda talle tuge ja millal teda korrale kutsuda. Lisaks kõigele muule on see ka ääretult ohtlik.

Kujutage ette olukorda, kus kaks koeraomanikkujalutavad üksteisele vastu, mõlemal pilgud nutis ja koerad mitme meetri jagu ees lippamas. Kuigi koerad on tegelikult hästi kasvatatud, on neil mõlemal küllaltki igav – keegi ju nendega ei tegele ja niisama jalutamine ei ole piisav, et koerte ülearust energiat maandada või nende ajusid tööle panna. Kuna koertel pole midagi muud teha, siis märkavad nad üksteist juba kaugelt, kummalgi kaklushimu silmades helkimas. Mõlemad koeraomanikud magavad maha maha hetke, kui nende lemmiku kõrvad lähevad kikki ja turjakarvad tõusevadkergelt. Järgmine hetk on aga juba sööststart ja koerad omavahel tülis. Võib-olla omanikel veab, koertel on paksud kasukad ning vigastused piirduvad kergete muljumiste ja väljakistud karvatuustidega. Halvimal juhul on järgmine käik juba loomaarsti juurde.

Kuidas aga näeks välja sama olukord ilma telefonita, kui te annaksite oma koerale kord päevas selle aja ja tähelepanu, mille ta auga välja teeninud on? Jalutades mängite oma koeraga ja ta on küllaltki teie lähedal. Koer märkab teist koera ehk küll enne teid, kuid oma koera kehahoiaku ja tähelepanu muutusest saate kohe aru, et midagi toimub. Te kutsute ta enda juurde ja jalutate teisest koerast ilma vahejuhtumita mööda.

Ekstreemsetel juhtudel võib digimaailm muuta meid väikesteks psühhopaatideks. Me ei oska enam omavahel pärismaailmas suhelda ja seepärast tõmbume pigem turvaliselt ekraanide anonüümsusse tagasi. Sama halvasti võib see mõjuda ka meie lemmikutele. Seega, suveks pilgud ekraanidelt minema ja marss loomi ja inimesi vaatlema! Ehk tuvastate midagi üllatavat ja põnevat.