Eesti võrkpallikoondis ei saa maailmameistrivõistluste valikturniiri mängida kodupubliku ees, sest võrkpalliliit ei leidnud turniiri korraldamiseks 70 000 eurot.
Kõlab nagu anekdoot, eks ole?! Riigieelarvest spordile kuluva raha taustal on tegemist naeruväärse summaga. Isegi valitsuse kuupalk on suurem. Aga selle tühise summa puudumise tõttu jääb pidamata üks tähtsamaid rahvusvahelisi pallimänguturniire, mida saanuks sel aastal Eestis üldse pidada.
Võrkpalliliidu juht, Reformierakonna esimees Hanno Pevkur süüdistab valitsust, et see ei andnud reservfondist raha. Kultuuriminister Indrek Saar süüdistab omakorda Pevkurit, et see ei esitanud valitsusele rahataotlust õigel ajal.
Tüli avalikustanud ajakirjandusväljaanded teatasid esimese hooga, et valitsus otsustas raha mitte anda. See on vale. Sellist valitsuse otsust – raha mitte anda – pole olemas. Valitsus pole selles asjas üldse mingit otsust langetanud. Seda küsimust pole kunagi olnud valitsuse istungi päevakorras ega ole valitsus seda kunagi ka arutanud. Põhjus on lihtne: võrkpalliliidu juht saatis taotluse kultuuriministrile 8. juunil alles pärast valitsuse istungit, ehkki võimalus turniiri korraldada selgus juba 28. mail.
Aga isegi kui taotlus saabunuks mõni päev varem, kas oleks siis kõik hästi olnud? Kas tähtsate spordivõistluste rahastamine peab tõesti käima 70 000 euro kaupa valitsuse reservfondist raha lunides?
Isegi Pevkuri erakonnakaaslane, kunagine rahandusminister Jürgen Ligi teatas FBs: „Aga ka minu käest poleks nad niimoodi raha saanud, selleks peab olema KUMi eelarves eraldi rida, kust üritused raha saavad, aga neil on popimatele asjadele raha ära kulutatud.”
Õige on see, et riigi raha tuleb kulutada spordile riigieelarve kaudu, mitte ministrite suva järgi valitsuse reservfondist. Õige on ka see, et kultuuriministeeriumi eelarves on ette nähtud raha spordiürituste korraldamiseks. Seda pole aga kulutatud „popimatele asjadele”, nagu arvab Ligi. Sellelt eelarverealt on tänavu raha saanud ka võrkpalliliit, kuid mitte valikturniiri korraldamiseks, sest võrkpalliliit on sealt raha taotlenud muudeks asjadeks, mitte valikturniiriks. Kui ei küsita, siis ka ei anta.
Sügisel, mil riigieelarvet tehti ja kultuuriministeerium spordiürituste korraldamise rahataotlusi vastu võttis, võinuks võrkpalliliit vabalt lasta ka maailmameistrivõistluste valikturniiri kulud eelarvesse planeerida. Kui palliplatsil läinuks kehvemini ja valikturniiri korraldamise õigust poleks saadud, jäänuks raha lihtsalt alles.
Miks seda ei tehtud? Me ei tea seda, kuid üks oletus näib väga tõepärane. Hanno Pevkur oli siis veel siseminister ja Reformierakond juhtis valitsust. Asi see siis need tühised 70 000 eurot valitsuse reservfondist välja anda, kui ise pumba juures oled! Pole vaja mingite riigieelarvetega ja kultuuriministeeriumiga jamada, lihtsat võtame, kui vaja!
Siin ongi selle anekdootliku rahajama tuum. Spordiliit, kes valib enda juhiks poliitiku, loodab riigipirukale ligemale pääseda ja sealt priskema tüki haugata. Mõistagi jääb siis teistele spordiliitudele väiksem tükk. Selline suvaline, lihtsalt omade jopede onupojapoliitikal põhinev rahajagamine laostab nii riiki kui ka sporti, sest spordi rahastamine seatakse niimoodi sõltuvusse poliitilistest tõmbetuultest.
Võrkpalliliitu peksavad praegu omad vitsad. Kes käskis Pevkuri poliitilistele sidemetele panustada?! Ärge valige poliitikuid spordiliitude juhtideks, on selle loo moraal. Kui sporti juhivad poliitikud, vahetuvad koos valitsusega ka prioriteetsed spordialad. Me ei peaks seadma eesmärgiks, et Keskerakonna valitsus toetab korvpalli, Reformierakonna valitsus toetab võrkpalli ja jalgpalli ning ihupoliitikuteta spordialadele jäävad üksnes tühjad pihud. Spordi rahastamine tuleb seada märksa stabiilsemale ja õiglasemale alusele. Sellele saavad kaasa aidata ka spordiliidud ise, loobudes poliitikute teenetest alaliitude juhtkondades.
Lp. Kalle Muuli!
Sellise jutu peale, et poliitik ei tohi juhtida sporti, kuna võimult lahkudes ei anta raha, saab ainult öelda, et olete isikliku saama peal kodanikud. Ja ärge solvuge, kui teist hästi ei räägita. Poliitik peab teenima rahvast ja tegema vastavalt sellele parimaid otsuseid. Jutust aga selgub, et ajate endale meelepärast asja. Kurb.
Kalle, lõpeta see möga ajamine ära. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad ehk see ongi Eesti poliitikute tase koos sinuga eesotsas. Masendav.