Veerandsaja aastaga tuletõrjujast päästjaks

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Päästeteenistus tähistab tänavu oma 25. aastapäeva. Läänemaal on neli päästjat, kellel on staaži sama palju või rohkemgi kui päästeteenistusel vanust. Need neli meest on Toivo Keskküla, Valdur Raamat, Raini Treial ja Jaanus Raak. Peale pika staaži ühendab seegi, et nad kõik töötavad Haapsalu komandos.

Süüdi on sõbrad ja ajalehekuulutus

Kõige kauem, 29 aastat, on päästjastaaži Keskkülal. „Sõber ajas peale,” nimetas Keskküla tuletõrjesse sattumise põhjuse. Ta lisas, et toona, 1980. aastate lõpus algas keeruline aeg – ühiskond muutus ja senised struktuurid lagunesid.    

Tol ajal tegutses Haapsalus vabatahtlik tuletõrje, mille kõrvale oli aastat paar varem asutatud ka kutseline komando.  Vabatahtlike ja kutseliste autod seisid Karja tänava äärses vanas tuletõrjemajas kõrvuti garaažides. Vabatahtlikest oli pritsimajas üks mees valves, teised tulid väljakutse peale kodust.

Vastloodud kutselise komando meeskonnaruumid asusid esiotsa üle tee, majas, kus on praegu Epp-Maria galerii. „Mingit teavitussüsteemi meil ei olnud. Kui dispetšer väljakutse vastu võttis, siis vabatahtlike mees tuli ja ütles meile, kuhu on vaja minna,” meenutas Keskküla. Välja sõideti toona ainult tulekahjudele.

Tol ajal polnud Väike-Maarja päästekooli ega antud tööle tulnud tuletõrjujaile mingit eelväljaõpet – õpiti tööd tehes kolleegidelt ja elust enesest.

Staaži poolest järgmised mehed Valdur Raamat ja Raini Treial tulid tööle siis, kui Olev Rosar 1992. aastal Läänemaal päästeteenistust looma hakkas. Uusi mehi otsiti ajalehekuulutusega. 

Raamat, kes oli varem töötanud Haapsalu EPTs tõstuki peal ja värvinud autosid, oli tööga just lõpparve teinud, sest see hakkas tervist tapma. Päästeteenistuse töökuulutust nähes otsustas Raamat päästjatööd proovida.

Päris võõras see amet Raamatule polnud, sest tema onu ja vend olid Saaremaal tuletõrjujad ja ta ise EPTs vabatahtlik tuletõrjuja. „Kui Taebla auto välja sõitis, jooksid kõik hirmsasti ja tahtsid sinna peale saada. Kuna töökoda oli väljasõidukohale lähedal, olin mina peaaegu alati auto peal,” meenutas ta vabatahtlikuaegu.

Treial ütles, et poleks ehk muidu ajalehekuulutusele reageerinudki, kuid sõber kutsus kaasa: „Ütles, et proovime, kas saame tööle.” Tema sai, sõber mitte.

Kuulutuse peale tuli kohale poolsada meest, tööle võeti kaheksa. Pooled kukkusid juba esimesel päeval välja. „Meid viidi surnukuuri,” nimetas Treial väljalangemise põhjuse.

Päästeteenistuse loomise ajal alustanud mehed said enne tööleasumist korraliku eelkoolituse tulekustutamisest meditsiinini.

Veerandsaja aasta meestest oli viimane liituja Jaanus Raak, kes tuli end tööle pakkuma pärast sõjaväest tulekut samuti ajalehekuulutuse peale. Raak tunnistas, et tegelikult oli pääste tema teine eelistus, esimesel kohal olid tehnika ja autod. „Ega ma hästi ette kujutanud, mis see töö tähendab, aga tundus huvitav ja just action’i poole pealt võis sobida,” ütles ta.

Pikka ettevalmistust Raagi sõnul ei olnud. Öeldi, et sel kuupäeval olgu ta kell kaheksa kohal. „Tööl anti kirsad ja puhvaika kätte. Paar aastat käisin tööl oma kirsadega, sest nii väikest numbrit ei olnud võtta,” rääkis ta. Välja õpetati mees tööd tehes ja hiljem tulid kõikvõimalikud koolituskursused.  

Nagu öö ja päev

Kui alguses käisid mehed ainult tuld kustutamas, siis päästeteenistuse loomisega hakkas ka muid ülesandeid lisanduma – autoavariid, loomapääste, teele kukkunud puude eemaldamine jms. Vahepeal oli päästeteenistuse all ka kiirabi, pakuti tuukriteenust ja isegi laibavedu. „See oli päris karm, poonuid oli palju,” meenutas Keskküla.

Seda, kui palju on päästja töö 25 aastaga muutunud, iseloomustavad mehed sõnadega „nagu öö ja päev”. Tehnikat, mis veerandsada aastat tagasi päästjate kasutuses oli, ei anna tänapäevasega võrrelda. „Üle mõistuse, kui palju on muutunud,” ütles Raamat.

Alguses tuli autod ise päästeautodeks ümber ehitada, kuid siis hakkas tänu toonase pealiku Rosari isiklikele kontaktidele jõudma päästjate käsutusse Rootsist ja Soomest mahakantud masinaid. „Meil oli see tol ajal ikka kõva sõna,” kinnitas Raak.

Ka abina saabunud sõidukid tuli endale sobivaks kohendada. Keskküla sõnul kuluski algusaastail üsna palju aega autode remontimisele ja putitamisele. „Kogu aeg oli näpp õline,” lisas Raak.  

Nüüd päästjate käsutusse jõudnud uued päästeautod on sellised, kus pole endal midagi remontida – kui miskit streigib, siis kohe hooldusse.   

Autode kõrval on hüppe teinud muudki seadmed. Keskküla meenutas, et 1990. aastate alguses olid küll juba gaasimaskilaadsed maskid ja akvalangiballoonid, millega põlevasse majja minna, aga et neid oli ebamugav kasutada, mindi põlevasse majja maskita ja toodi inimesi välja.

Liiklusõnnetuste korral polnud autodesse lõksu jäänud inimeste päästmiseks esialgu muud kui kangid, siis tulid juba ka käsitsi pumbatavad lõikurid. Nüüd on need hüdraulilised.

Raamat ütles, et muutunud pole mitte üksnes tehnika, vaid ka töö iseloom. „Kui vaadata raamatuid, mille järgi oleme õppinud – üks neilst oli „Tuletõrjuja ABC” –, siis sealt pole tänapäeval enam midagi võtta. Pragu läheneme tulekahjule hoopis teistmoodi,” selgitas ta.

Treial kirjeldas, kuidas veerandsada aastat tagasi tulekahjule saabuti: „Kohapeale jõudes hüppasid mehed autost välja. Kes haaras vooliku, kes kangi, ja kõik jooksid.” Raamat lisas, et sündmuskohal oli ikka paras kaos: iga saabunud meeskond viskas oma voolikud laiali ja igaüks hakkas oma auto pealt kustutama, voolikud kõik risti-rästi.

Nüüd on pilt sündmuskohal, olgu see siis tulekahju või autoavarii, hoopis teine – kord on majas ja sündmust juhib esimesena saabunud meeskonnavanem. „Ükski mees ei liiguta enne, kui meeskonnavanemal on luure tehtud ja otsustatud, kuidas asjale läheneda ja mida teha,” lisas Raamat.

Küsimusele, kas pealtvaatajaile, keda ikka õnnetuspaika koguneb, ei jää muljet, et päästjad midagi ei tee, vastas Raamat: „Kindlasti on ka selle kohta kriitikat tulnud, aga kokkuvõttes on see igal juhul õigem, sest nii langetatakse palju õigemaid otsuseid, hiljem neid ju enam muuta ei saa.”

Publiku kohta ütles Raak: „Alati leidub kõige targemaid inimesi, kes teavad täpselt, mida ja kuidas tegema peab. Pärast arutagu ja tehku, mis nad tahavad, peaasi et nad töö ajal segama ei hakka.” Raak lisas, et ta pealtvaatajaid eriti tähele ei pane, vaid lülitab end töölainele.

Rasked õnnetused jäävad meelde

Enam kui 25 aasta jooksul on päästjad kokku puutunud kõikvõimalike õnnetustega prügikastipõlengust metsapõlenguni.

„1990. aastail põletati maju päris tublisti,” ütles Keskküla. „Mäletan, kui Haapsalus majatarvete poe ladu põles. Oli talongiaeg ja ka pesupulber talongidega. Seda tassisid inimesed ikka hoolega laiali, miilits ei jõudnud seda nii palju valvata,” muigas ta.

Üks tulekahju, mis kõigile neljale mehele esimesena meelde tuleb, on Karja 6 ja Karja 8 maja põleng Haapsalu vanalinnas. Meeste sõnul oli see väga raske tulekahju, sest maja oli keerulise ehitusega. Päästjad ei saanud majast õiget pilti ja tuli levis kiiresti edasi. „Tuli läks kohe läbi kolme korruse räästasse ja plekk-katuse alla,” rääkis Raamat. Ta lisas: „Seal ei olnudki häid otsuseid, sest tuli oli juba nii kaugele levinud ja veevarustusega oli, nagu oli. Lõpuks organiseerisime vee Väikesest viigist.” Kustutamisega mässati hommikuni.

Kõige keerulisemaks hindavad päästjad suurte majade, kõikvõimalike tööstushoonete, keldrite ja pööningute põlenguid. Raamat ütles, et väikese elumaja puhul on juba aimatav, milline see seest välja näeb. Kuigi ka seal võib üllatusi tulla. Kas või majas olev gaasiballoon on üllatus.

Päästjatöös tuleb aeg-ajalt kokku puutuda ka hukkunutega. Treial ütles, et esimestel tööaastatel nägi ta pärast sellist sündmust juhtunut unes, nüüd enam mitte. Raak oli seda meelt, et kõigega on võimalik harjuda: „Ei saa iga juhtumit südamesse võtta, nii põled läbi. See võib kõrvalseisjale imelik tunduda, et suudad teha vahe sisse, aga töö on töö.”

Tuletõrjujast ennetajaks

Tuleõnnetuste statistika näitab, et tulekahjude arv on aastate jooksul tunduvalt vähenenud. „Varem oli teada, et reedeti või laupäeviti tööl olles oli ikka mõni tulekahju, oli siis põhjus alkoholis või tehti sauna,” meenutas Raamat.

Keskküla nimetas suurte tulekahjude vähenemise üheks põhjuseks suitsuandurit: tänu sellele avastatakse tulekahju varem ja saadakse kiiremini jaole.

Küsimusele, kas ei lähe igavaks, kui päästesündmusi napib, vastasid mehed, et teised ülesanded on asemele tulnud. Näiteks ennetus- ehk selgitustöö.

Raak ütles, et algusajaga võrreldes on päästjail ennetustööd kõvasti. „Varem seda polnudki. Kui said mõnel süüdlasel kratist kinni, siis ütlesid pahasti ja see oligi kogu ennetus,” sõnas ta. 

Aeg-ajalt näeb punast päästeautot ennetusüritustel, koolimajade-lasteaedade või hoopis eramajade ees. Seda viimast juhul, kui päästjad käivad kodukülastusi tegemas.

Raamat ja Treial tunnistasid, et kodukülastused päris nende lemmiktegevuse hulka ei kuulu. „Ega väga meeldiv ole minna inimeste ukse taha koputama,” tunnistas Raamat ja lisas, et vahel, kui päästjad autoga maja ette sõidavad, kuulevad nad, kuidas uksed plõks ja plõks lukku keeratakse. Ometi ütlesid päästjad, et paljud võtavad neid hea meelega vastu, isegi kohvi ja kooki on pakutud.

„Eks see ennetus ole natuke võõras, aga kõigega tuleb harjuda ja ajaga kaasas käia,” tõdes Keskküla. „Mida turvalisem elu on, seda parem, pole inimestele neid ränki tagajärgi.”

Isegi siis, kui päästjail mõnd väljakutset või ennetusüritust pole, ei istu nad komandos teleka ees. Komandos on oma rutiin – tehakse majandustöid ja hooldatakse masinaid, tehakse kontrollharjutusi, õpitakse ja korratakse õpitut. Igal nädalal on mingi koolitusteema. Sel nädalal harjutati näiteks õlireostuse puhul poomi merre panema.

Kõrvalt võib päästja töö mugav tunduda: ühe ööpäeva oled valves, kolm vaba. Enamasti ei vahi päästjad vabadel päevadel mitte niisama kodus lakke, vaid teevad äraelamiseks mingit teist tööd. Kes töötab ehitusel, kes sõidab kiirabi, kes on kaupluse autojuht, kellel on autokool, kes peab talu.  

Kõrvaltöö üks põhjusi on meeste sõnul see, et palju on vaba aega, teine aga see, et ära elaks. Mehed arutasid, et ega sellist aega olegi veerandsaja aasta jooksul olnud, kus pelgalt päästja palgaga oleks võimalik peret ülal pidada. „Ikka on palk alla Eesti keskmise olnud,” ütles Raamat.

Raak lisas, et majanduse arengut vaadates ei saa päästeamet ilmselt kunagi hästitasustatud töökohaks: „Ei tasu asjatult unistada.”

Mehed tunnistasid, et eks nad ole aastate jooksul ka äraminekumõtteid heietanud, aga pole neid teoks teinud ega nüüd enam ära kibelegi.

„Mida kauem siin tööl oled, seda rõõmsamaks läheb,” ütles Treial ja lisas, et üks, mis mehi komandos hoiab, on hea seltskond. Keskküla sõnul on Haapsalu komandos kaadrivoolavus väike. Kui minnakse, siis peamiselt tervisehädade, mitte palga pärast.

Raak lisas, et kuigi põnevus oli üks põhjusi, miks ta päästesse tööle tuli, ei tunne ta nüüd sellest enam puudust. „Õpilased teeva mul action’it vabadel päevadel küllalt, nii et sellest ma puudust ei tunne,” ütles autosõiduõpetajana tegutsev Raak. 

Viinapudel majas ja kitsed autos

Päästjail on aastate jooksul tulnud sündmuskohal ette igasuguseid juhtumisi, nii lõbusamaid kui ka ohtlikumaid. 

„Üks juhtum tuli meelde, kus maja põles ja viskasime joobes peremehe toast välja. Natukese aja pärast tuli mees tagasi. Viskasime uuesti välja, tema uuesti tagasi. Pärast tuli välja, et tal oli poolik viinapudel laua peale jäänud,” meenutas Raak.  

Treiali sõnul on olnud ka juhtumeid, kus majaomanik tuleb ütlema: ärge kustutage, las maja põleb. „Aga me ei saa nii teha, ei tohi. Kuidas see paistaks, kui päästajd seisavad ja lasevad majal põleda,” ütles Raamat.

Teinekord võib olukord ka ohtlikuks kujuneda. Raamatu sõnul ei tea kunagi, kas põleva maja hoovis on kuri koer või mitte. Koer koeraks, aga ka inimesed on ähvardanud päästjaid rünnata. Treial  meenutas, kuidas üks mees Haapsalus Raudtee tänaval kärus vaske põletas. Päästjate peale, kes tema tegevust takistama tulid, sai mees kurjaks ja tõmbas noa välja. „Ütles: olen enne kinni istunud, mul pole kaotada midagi. Õnneks õnnestus Valduril ta maha rahustada,” rääkis Treial.

Nunnud lood on tihtilugu seotud loomade päästmisega. Aeg-ajalt tuleb põlevast majast lemmikloomi otsida, vahel kosklaid mere äärde eskortida või väsinud metskitsi turgutada.  

Raamatu sõnul on küll ja küll juhtunud, et tuleb ära tuua Noarootsi poolt Haapsallu ujuvaid metskitsi – paljud neist on külma veega võidelnud ja Haapsallu jõudes päris läbi. Siis võib näha pilti, kus päästeauto tagumisel pingil istuvad päästjad, metskits süles. Enamasti lastakse loom komando taga metsas vabaks, kuid on juhtunud sedagi, et enne turgutatakse väsinud loom komando kuivatusruumis üles.

Vahel tuleb päästjail kokku puutuda ka eksootiliste olenditega. Raamat meenutas, kuidas leiti kunagi Haapsalus viadukti kõrvalt eksootiline madu. Viimane oli ilmselt Aafrikast toodud torudega siia jõudnud. „Tol ajal polnud meil ka mingeid vahendeid mao püüdmiseks, sudisime kepiga, kuni ta pappkasti saime,” rääkis Raamat. Kinnipüütud madu viidi näha Haapsalus elanud eksootilisi elukaid kasvatanud mehele. Mehel oli nägemine kehv, pistis käe karpi, tõstis mao omale nina alla ja tõdes, et ei ole meie maa loom. „Mul oli nii hirm, et kargab talle ninna,” ütles Raamat. Madu jõudis lõpuks Tallinna loomaaeda.

Teist laadi maopüüdmise lugu oli rääkida Keskkülal. Päästjad kutsuti Pargi tänavale, kus olevat keldris madu. Tuhlasid nad siis keldris kastide vahel, kuni leitigi madu – kardetud elukaks ostutus maokujuline tuhatoos.

Üks viimaseid lugusid juhtus hiljuti Haapsalus Väikese viigi ääres, kus vares oli jalgupidi nööri takerdunud ja rippus puu otsas. Raamatu sõnul oli varese kättesaamisega tükk tegu, sest lind oli kõrgel ja tema juurde ei ulatunud ei redeliga ega puu oksi pidi ronides. Avalikus kohas toimuv tegevus tõmbas tähelepanu – naabruses elavad inimesed pakkusid ühte ja teist vahendit, et lind kätte saada.  

Raamat ütles, et kõige huvitavam oli lindude reageerimine: „Ma pole sellist asja enne näinud. Musttuhat lindu reageeris selle varese kaitseks – kõik olid üleval taevas ja valmis meie päästjat ründama. Kui linnu alla tõime, jäi korraga kõik vaikseks.” Päästetud vares hüppas esimese asjana viigi äärde jooma. „Ta oli paar-kolm päeva seal üleval rippunud ja jõi nüüd vett, aga mitte nokaga, nagu linnud tavaliselt, vaid kahe suupoolega,” kirjeldas Raamat.

Fotod Arvo Tarmula

Päästjad Raamat. Tarmula3

Raini Treial

Päästjad Raamat. Tarmula2

Valdur Raamat

Päästjad raak. Tarmula7

Jaanus Raak

 

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Tarmo+Heinleht
5 aastat tagasi

Kõik tublid mehed! Niipalju on ajakirjanikul siiski vussi läinud et ta on ühe perekonnanime valesti kirjutanud. Raini pole mitte Treial vaid Teral.