Loomaarsti märkmed: kui maailmad põrkuvad

Ann Mari Anupõld. Foto: Urmas Lauri

Kõik, kel on kodus lemmikloom, on üldjuhul juba vähemalt korra elus kokku puutunud loomaarstiga. Paljudel teie seast on aga isegi rikkalikumad kogemused. Olete käinud igasuguste hädadega mitmes kliinikus ning suhelnud väga mitmesuguste loomaarstidega. Kindlasti olete seejuures tähele pannud üht olulist asja. Neil kõigil on oma isesugune viis, kuidas teie probleemile läheneda. Ei ole mingit standardset protseduuri, mis hõlmaks kõiki Eesti loomakliinikuid ja suunaks arstide tegevust. Selle asemel lokkab omamoodi individualism, mis võib olla kohati küllaltki üllatav, kurvastav, aga ka meeli ülendav, kui see viib ootamatult sihile. Siht, mis on enamasti mõne müstilise haiguse lahendus, aga mille kallal juba mitu arsti on järanud, saamata sellest õieti jagu.

Õnneks ongi meditsiinis üldjuhul nii, et üht probleemi võib lahendada mitut moodi, ning ei arst ega omanik ole sunnitud püsima mingites jäigalt ette antud piirides. Oleneb muidugi asjaolust. Kui saabub vastuvõtule patsient, kellel suurest haavast verd purskab, siis tahaks ikkagi loota, et kõik arstid lähenevad temale kiiremas korras kirurgiliste riistade ja õmblusmaterjaliga. Kuigi ka neis oludes võib olla leidlik. Kasutada mitmesuguseid õmblustehnikaid, materjale, haava dreenimise süsteeme, järelravi skeeme. Seega võib ilmselt tõdeda, et veterinaarne individualism ja leidlikkus on tõepoolest piiramatu. Niisiis, kui te järgmine kord satute naabritädiga kohvile ja võrdlete oma kasside põiekivi probleemidele tehtud kahe arsti raviskeeme, siis ärge üllatuge, kui kümnest punktist ühtivad parimal juhul kaks. See võib veider tunduda, sellest hoolimata aga täitsa õige olla.

Kui erapraksistel on omavahel suuri erinevusi, siis töö, mida tehakse ülikooli kliinikuis, on sellega võrreldes veel täielik öö ja päev. Kuigi olen ise alles kolm aastat tagasi ülikooli lõpetanud, olin selle ilusa asjaolu juba kiiresti suutnud unustada. Kaks nädalat tagasi Inglismaal käies sain konverentsil kokku aga endise kursaõega. Julia töötab lõpetamisest saati ülikooli mäletsejate kliinikus. Ülikooli puhul peab muidugi ka alati meeles pidama, et ravimise kõrval on neil veel kaks väga olulist funktsiooni: õpetamine ja teadus. Paljusid asju tehakse seal juba ainuüksi selleks, et oleks, mida tudengitele näidata. Või siis on vaja mõne teadustöö tarvis lisauuringuid teha. Suurejooneline uuringute läbimine ongi nimelt nende absoluutne lemmiktegevus.

Näide: lambal on hingamisprobleem. Mida teeb ülikool selle lambaga, kui see talle vastuvõtule tuleb? Pärast esmast ülevaatust võetakse loomalt vähemalt kaks vereproovi ning vaadatakse, ega ole organismis peale kopsuhaiguse veel mõnd muud probleemi. Üks doktorant tuleb veel vahepeal läbi ning teeb lisauuringuid. Temalgi on sellelt loomalt vaja üht vereproovi. Sellest vaatab ta uusimal kiirdiagnostika meetodil viiruslikke haigustekitajaid. Järgmisena võetakse ninanõreproov, et seda laboris kasvama panna. Pärastlõunal tuleb ultrahelispetsialist ning teeb oma uuringud, et kinnitada, kui suur osa kopsust on kahjustunud. Kogu selle aja vältel tegeleb loomaga muidugi vähemalt kaks hoolduspersonali liiget. Ei pea ju ometi Viini ülikoolis tudengid ja spetsialistid oma loomi ise hoidma. Järgmiseks päevaks on bakterioloogiast proov välja kasvanud ning ülejärgmiseks päevaks on tehtud kindlaks, milline antibiootikum sellele tekitajale hästi sobiks. Lammas saab ravi peale ning nädala pärast tohib ta jälle koju minna.

Sama olukord, Eesti, praktiseeriv loomaarst kuskil metsade ja põldude vahel. Saan väljakutse köhiva lamba juurde. Esimene tund aega visiidist kulub loomade tagaajamisele ning õige lamba ülesleidmisele. Laudas valitseva müra tõttu on stetoskoobiga võrdlemisi keeruline lamba hingamishelisid korralikult eristada. Lisauuringuile kulutamisest ei ole omanik huvitatud. Niigi oli see tal eneseületus, et mind ühe looma pärast välja kutsus. Lambale määran antibiootikumi, mis mõjub enamikule hingamisteedes levivaile bakteritele. Omanik mulle rohkem tagasi ei helista. Mul jääb vaid eeldada, et lammas on tervenenud. Ei oleks aga ka esimene kord, kui ma hiljem teada saan, et loom pooleliolevale ravile ja võimalikule haigusele vaatamata siiski lõpuks lihaks tehti ja ära söödi. Vaat sulle praktilist pärismaailma! See on üks imeline koht.