Laupäeva õhtul kell kuus on muuseumid tavaliselt suletud, kuid seekord kihasid Haapsalu omad elust.
„208 inimest tunniga, üle saja esimese poole tunniga,” ütles piiskopilinnuse haldusjuht Marika Peberg veidi pärast seitset õhtul. Äsja olid lõppenud mängud väikse linnuse õuel ja rahvas oli voolanud piiskopilinnuse hämaratesse kivikoridoridesse.
Kuna seekordse muuseumide öö teema oli mäng, olid Haapsalu muuseumid peitnud oma ekspositsiooni ühe eseme teise muuseumi kogust. Kes leidis sobimatu eseme, võis selle üles pildistada ja Facebooki muuseumi kodulehele postitada. Küllap inimeste jaoks, kes mängust midagi ei teadnud, oli jahmatav leida piiskopilinnuses keskaegsete sepiste vahelt lausa tänapäevastena näivad hambaproteesid, mis kirja järgi kuulusid Ants Laikmaale.
Ka Haapsalu vanas raekojas oli uudistajaid tihedalt. Noormehi tõmbas jahipüsside näitus. Kunagisse linnapea kabinetti oli seinale riputatud Ilon Wiklandi pilt, mille õige koht on muidugi üle tee Iloni imedemaal.
Omavahel olid eksponaadi vahetanud raudtee- ja sidemuuseum ning Rannarootsi muuseum. Nii leidis raudteemuuseumis võrgu ja Rannarootsi muuseumis vanamoodsa mobiiltelefoni.
Iloni imedemaalt leidis lahtiste silmadega uudistaja aga toanurgast ehtsa raudrüü. Selle muuseumi õuel andsid oma esimese välikontserdi Haapsalu muusikakooli pärimusmuusika osakonna noorimad õpilased õpetaja Viive Marleeni juhendamisel. Oma ea poolest ei erinenud nad väga publikust, kes õue peal nii muusikat kuulas kui ka lihtsalt ringi keksis.
„Lapsi on meil nagu ikka. Meil ju hooaeg juba käib, tulevad kooliekskursioonid,” ütles Iloni imedemaa direktor Anne Suislep. „Aga muuseumiööl käib siin ka selliseid inimesi, kes pole meil varem käinud. Ütlevad, et pole julgenud muidu tulla, sest neil pole lapsi. Aga kinnitan, et Iloni imedemaale tulla võib igaüks. Selleks ei pea olema lapsed kaasa.”
Fotod Arvo Tarmula
