Sain ühe pika ja mureliku telefonikõne, mis tuletas meelde teema, millele olen mõelnud juba kaugelt üle kümne aasta.
Kunagi lootsin, et selletaoliste väärtuste arenemise protsess on mööduv, aga nüüd on mulle päris selge, et ei möödu see niipea. Vastupidi, ilmselt hoogustub see veel mõnda aega, kuni viib meid lõpuks situatsiooni, mis on iseeneslikuks kannapöördeks juba üsna ühemõtteliselt traagiline.
Ma räägin jälle meie ülipüüdlikust, ülipingutavast, üliambitsioonikast ühiskonnast ja just samasugusest ellusuhtumisest, mis ei jäta peale täiskasvanud tööinimeste närvisüsteemi laastamata ka nende laste omi. Ma räägin sellest, et inimlikust normaalsusest (mille hulka kuuluvad ka eksimused, nõrkused, iseloomude ja närvisüsteemide eripärad) on saanud otsekui ebanormaalsus, ja ebanormaalsusest (kõiki ärkvelolekutunde hõlmav ja igasse eluvaldkonda kandunud eksimatuse, edukuse, saavutuste, nõudlikkuse printsiip) on saanud normaalsus. Võisin selles järjekordselt veenduda, kui lugesin paari netikeskkonna vastukaja mõne päeva tagusele jubedale lapsega juhtunud õnnetusele Raplamaal. Igaüks võib selles veenduda üha ja üha, kui loeb ükskõik millise õnnetusjuhtumi ajakirjandusliku kajastuse kommentaare.
Eksitused, inimlik hooletus ja väikesedki valearvestused, rääkimata untsuläinud pereplaneerimisest, luhtunud karjäärist või paljude väikeste asjaolude kokkulangemisel juhtunud suutest õnnetustest, ei ole meie maailmas enam lubatud.
See uus normaalsus on normaalsus siiski vaid masinate, mitte inimhingede puhul. Meie ajud ei ole arvutusmasinad, mis on igal ajahetkel võimelised kõiki asjaolusid võrrandisse lükkima ja parimat varianti välja rehkendama. Meie teod ja käitumismustrid ei ole sageli isegi mitte teadvustatud, sest neid mõjutab peale ratsionaalse ajutöö veel väga palju muud. See on inimlik. Me muide olemegi inimesed, kelle taotlus aga, nagu näib, on saada võimalikult palju üliinimesteks … või teisiti öelduna mitteinimesteks.
Sest muidu ei oska ma seletada eilses telefonikõnes arutatud olukorda, kus esimeses klassis käivate kaksikute õpetaja avaldas emale arenguvestluses rahulolematust sellega, et need lapsed pole justkui päris kõlblikud. Pole piisavad. Õppimisega on küll hästi, see on kena keskmine, aga et kaksikud on siiski liiga muretud. Hooletud. Otseselt tundi ei sega, aga nihelevad muudkui. Unustavad asju. Lähevad hajevile. Nende suhtumine üleüldse olevat kuidagi selline … kergevõitu.
Nojah, aga kas pole siis tegemist täiesti tavaliste seitsmeaastaste lastega? Õpetaja kirjeldab ju tervete seitsmeaastaste normaalsust, mida peaks kuidagi muutma hakkama. Ema läks koju ja nuttis terve õhtu ning helistas mulle, et mis see nüüd tähendab ja mida ta tegema peaks, et lastega kuidagi parem saaks.
Millised peaksid siis seitsmeaastased kooli meelest olema? Muretu meele asemel vaevlema mure ja stressi käes? Nihelemise asemel pulkadena paigal istuma? Mitte kunagi midagi unustama, igas pastakajoones püüdlus ja hool? Millest me räägime?
Konkreetne kool asub muidugi Tallinnas ja on üks parimaid, nii et ilmselt ei ole see muretuist lastest väikeste stressis täiskasvanute tegemine ehk väiksemate koolide tavapärane praktika. Isegi hariduse lipulaevade juures on see aga ikkagi üpris mõtlemapanev. Seda enam, et ma ju tunnen neid konkreetseid kaksikuid: nad on targad, viisakad, rõõmsad ja lahke loomuga, tähelepanelikud ja hakkajad, nad mängivad tihti õues. Nendega on palju tegeldud ning nutiseadmed ja telekas on ema-isa põhimõtetest lähtuvalt neist siiani eemal hoitud. Nüüd kahtleb ema täitsa siiralt, et äkki on kogu see nende kodune kasvatus ikka kuidagi selline süüdimatult hipilik või midagi. Et laste mure ja hool pole piisav ja seepärast pole ka lapsed piisavad. Ega vanemadki, sest ka neil on ebaõnnestumisi oma kasvatustöös. Selle uue normaalsuse vaatepunktist, mis eeldab seitsmeaastastelt mittenihelemist, mitteunustamist, hoolt ja muret.
Kuni valitseb selline suhtumine, võivad kas või kõik Eesti koolid kõigis ainetes minna hindesüsteemilt üle hinnangute süsteemile (nagu Tartu koolid järgmisest õppeaastast ande- ja oskusainete puhul plaanivad), aga laste koolistressi ja psüühikahäirete vastu ei ole sellest abi vähimalgi määral. Sest nende probleemide põhjused on hoopis fundamentaalsemad, on peidus hoopis ühiskondlikult valdavas mõtteviisis. Sellessamas, mis eeldab inimestest üliinimsust ning mille tõttu üha rohkem täiskasvanuid depressiooni- ja ärevusravimeid krõbistab. Sest valus on olla nii ebapiisav.
Aidi Vallik,
kolumnist
Iseloomu eripärad, huvitatus, oskused jne. ei ole siin kindlasti jutuks kuigi ema seda nõnda “serveeris”. Juba väike inimene peab aru saama sõnadest- “on vaja”! See ei ole tema tasalülitamine .
Paljud teist on tegelikult lugenud erinevatele koolitasemetele omistatavaid teadmisi/oskusi? Lugege üle, see on päris muljetavaldav. Pangega kaela valades seda ei omanda. Selleks tuleb ka ise tööd teha. Omandatakse niigi erinevalt ja see on täiesti normaalne.
Ema, mina enam kooli ei lähe!”
“Miks sa ei lähe?”
“Ah, mingu see kool kus see ja teine. Juku annab mulle jälle vihikuga vastu pead, Ants paneb mu raamatud põlema, Mihkel paneb WC-sse luku taha!”
“Ei, pojake, sa pead kooli minema,” lausub ema. “Esiteks oled sa juba täiskasvanu, said tänavu neljakümneseks, ja teiseks oled sa ju kooli direktor!”
Meie ajal lauldi nõndaviisi-õpetaja, õpetaja teeme juba vaheaja. Muidu kaeban issile, et õps ei lase pissile.
Lastel on nõrk põis ja seepärast nihelevadki või on seal tunnis nii igav, et tõmbaks heameelega lesta. Normaalne, et nihelevad.
Meie õps tegi lastele aeg-ajalt virgutusvõimlemist, arvates et väikestele on paigalistumine nii pikalt liiga väsitav.
milles õpetaja süüdi on ? Rääkis nii nagu temale tundus,et asjad on. Kas alati peab kõike ilustama ja kiitma ?
Õpetaja tahab klassis korda ja distsipliini.Nii saab õppeauined selgeks.Kui eksamitulemused on halvad, tuleb ju kohe süüdistus lastevanemate poolt,et õpetaja ei oska õpetada.Konstruktiivne kriitika aitab asja edasi viia,selline igapäevane nunnutamine stiilis, sa oled niiii tubli,ei viia asja edasi.
On häid ja on halbu õpetajaid. Kelle missioon ei ole tema õpilane, vaid võimalikult lihtsalt oma tunnid ära anda, on igas koolis igal ajal olnud. Nii on ka kõigi teiste erialadega. On suur õnn, kui saad hea õpetaja.
eksimine on inimlik- inimene valis vale eriala.
Otsisin, et mis asi see uus normaalsus on. Ja leidsin vastusena-Uus normaalsus tähendab seda, et nartsissism ei ole enam isiksusehäire, vaid suure protsendi nooremate inimeste normaalne olek. Uue ajastu inimesel aitab oma superkangelase rolli täita elu kaugjuhtimispult – mobiiltelefon, mille abil saab ühe nupulevajutusega tellida pitsat, seksi, filme, samuti lülitada sisse ja välja sõpru.
Mis ta siis on – see uus normaalsus?
uus normaalsus on tänapäeval ka see, et lastel ei tohi vahet teha, kas on poiss või tüdruk. Nii me peamegi jääma mõistatama, kas kaksikud olid poisid või hoopiski tüdrukud.. või tüdruk ja poiss.
Aidil õigus: elamegi ” üliinimeste” ajastul.
Aidi tunneb lapsi ja teab, et vanemad on lastega palju tegelnud ning nutiseadmed ja telekas on ema-isa põhimõtetest lähtuvalt neist siiani eemal hoitud.
Tore teada.Põhimõtted on head asjad, kasvatavad selgroogu, aga nendesse ei tohi kinni jääda. Laps otsib ju selles eas oma miksidele vastuseid- kõigil on, aga miks mul ei ole.
Mulle meeldivad Aidi artiklid, aga see on küll natuke “toorelt” lugejale lauale ette antud.
Ei tea, mida see kirjapandu seal kirjatükis peaks tähendama?
…Nüüd kahtleb ema täitsa siiralt, et äkki on kogu see nende kodune kasvatus ikka kuidagi selline süüdimatult hipilik või midagi…
Miks ema kahtleb?
Kui on üks kõneleja ja kolm kuulajat, saavad need kolm erimoodi asjadest aru. Sama ilmselt ka siin. Mida täpsemalt õpetaja öelda soovis ja kuidas vanem seda vastu võttis…Norida, et õpetaja polnud ehk oma sõnastuses pädev või oli vanem liiga tundlik- ei tea. Kuid eks inimestena on meil nõrkus ikka teistele meeldida ja teeb ju haiget kui keegi kritiseerib jne.
Valus on olla ebapiisav? Ja kuidas aitab vati sees kandmine seda olukorda täpselt parandada? Ma ütleks et see teeb asja just palju hullemaks. Mis siis saab, kui see pelgalt osavõtu eest medaleid ja kiitusi saanud põlvkond lõpuks täiskasvanuks saab ja päris maailmaga silmitsi astub? Te ei oska sellist antidepressantide krõbistamist ettegi kujutada, mis siis lahti läheb. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Meil tahetakse teadupoolest kõike head ikka “väljamaalt” üle võtta. Aga äkki teeme hoopis meie midagi paremini?