Kalle Muuli, riigikogu liige, IRL. Arhiiv
Täna sada aastat tagasi, 8. aprillil 1917 oli Venemaal sündmus, millel oli pöördeline tähtsus Eesti tulevikule. Umbes 40 000 eestlast korraldasid tol mälestusväärsel päeval Petrogradis meeleavalduse, kus nõudsid autonoomiat ning praeguste Põhja- ja Lõuna-Eesti alade ühendamist Eesti kubermanguks.
Eestlaste rongkäik Venemaa pealinnas algas Jaani kiriku juurest ning suundus puhkpilliorkestrite mürtsudes ja sinimustvalgete lippude lehvides Tauria palee ette, kus andsid meeleavaldajate esindajad ajutisele valitsusele üle oma nõudmised. Enam kui kahe kilomeetri pikkuses rongkäigus marssisid rivikorras ja lahingulippude all ka 12 000 Vene armees teenivat eesti sõdurit. Kolonnide ees kandis sinimustvalget lippu meeleavalduse üks korraldajaid, Petrogradi gümnaasiumiõpetaja Artur Vallner.
Tänapäeval võime sellist rahvahulka ja rongkäiku Eestiski näha ainult üldlaulupeo ajal, aga 40 000 eestlast rahvuslippudega marssimas Venemaa pealinnas, revolutsioonilises Petrogradis, keset sõda, nälga, hävingut ja kaost – see on vaatepilt, mida on raske ette kujutada. Selle vapruse ja kodumaa-armastuse eest peame oma vanavanemaile igavesti tänulikud olema. Sealt, Jaani kiriku eest algas meie riigi lugu.
Neli päeva pärast meeleavaldust, 12. aprillil 1917 kinnitaski ajutine valitsus määruse, millega seni Liivimaa kubermangu koosseisu kuulunud Pärnu, Saare, Tartu, Viljandi ja Võru maakond liideti Eestimaa kubermanguga. Nii tekkis enam-vähem selliste piirjoontega Eesti, nagu on praegu. Kui aga venelased sakslaste eest taganedes siit jalga lasksid, sai Eesti end 24.veebruaril 1918 iseseisvaks kuulutada.
12. aprillil tähistatakse Eesti alade ühendamise ajaloolist otsust Läänemaa ja Pärnumaa piiril Mihkli kirikus kontsertjumalateenistusega ja 16. aprillil korraldatakse „Eesti Vabariik 100” avaüritusena hulk rahvamatku kunagisel kahe kubermangu piiril.
Täna pärastlõunal aga osalevad peaminister Jüri Ratas ja riigisekretär Heiki Loot Peterburi Jaani kirikus tänujumalateenistusel ja kontserdil, millega tähistatakse 100 aasta möödumist eestlaste meeleavaldusest autonoomia toetuseks.
Mõtlesin sellele kõigele lõppeva nädala kolmapäeval, kui pidin riigikogus kuulama EKRE saadiku Jaak Madisoni arusaamatut juttu sellest, justkui läheks peaminister Peterburi Jaani kirikusse kuidagi hiilides, ilma et teda oleks sinna kutsutud ja oodatud, ja justkui tähendaks Peterburis asuva eestlaste kiriku külastamine mingit kursimuutust Eesti välispoliitikas.
Peterburi Jaani kirik on juba üle 150 aasta olnud eestluse kants Venemaal ja eestlased ei käi ka mitte praegu seal hiilides. Nõukogude võimu lagastatud Peterburi Jaani kirik on taastatud Eesti rahva raha eest ning see on rendile antud eestlaste kogudusele, kes on kiriku omakorda andnud Eesti riigi käsutusse. Juriidiliselt võib see ju olla Venemaa territoorium, kuid vaimselt ja poliitiliselt on Jaani kirik Eesti osa. Kindlasti on see kirik aga rohkem Eesti osa kui mõni Eestis asuv õigeusu kirik. See on samasugune eestluse sümbol Venemaal, nagu Nevski katedraal on venestamise sümbol Toompeal.
Jaani kiriku taasavamisel käisid 2011. aastal president Toomas Hendrik Ilves, välisminister Urmas Paet ja kultuuriminister Laine Randjärv. Ka hiljem on meie riigijuhid sinna tee leidnud, peaminister Andrus Ansip näiteks 2013. aastal.
Eesti välispoliitilist kursimuutust näitaks hoopis see, kui peaminister Jüri Ratas ei osaleks Eestile nii tähtsa sündmuse 100. aastapäeva tähistamisel ja jätaks Peterburis eestlust alal hoidvad inimesed üksi, ilma Eesti valitsuse toeta. See oleks eestluse ja Eesti huvide reetmine. Tänane külaskäik Peterburi Jaani kirikusse seevastu annab Eesti peaministrile hea võimaluse Venemaa kunagises pealinnas Vene võimudele meenutada, et Eesti riik ei tekkinud 1991. aastal mitte Nõukogude Liidu lagunemise tulemusena, vaid on okupatsioonist hoolimata püsinud järjepidevana varsti juba sada aastat.
Isand Muuli on 15. maist töötu? Margus Tsahkna asendusliige ju…
tugevad argumendid