Unetud ööd viivad tagasi Siberi teedele

Sirje Tarve. Foto Arvo Tarmula

Täna 68 aastat tagasi kella kuue paiku hommikul põõnas nelja-aastane Sirje ema voodis Raplamaal Kodilas Tori talus, kui maja uks löödi lahti ja tuppa tulid sõdurisinelites mehed. Sel päeval algas Sirje, tema vanema õe ja ema retk Siberisse, mis lõppes alles 1961. aastal, kui 15aastane vene aktsendiga eesti keelt kõnelev neiu taas Eestisse jõudis.

„Mida vanemaks ma saan ja vähem on uneaega, seda rohkem ma rändan mõtetes Siberi teedel,” ütleb Sirje Tarve Ridala pastoraadihoones, kus ta toimetamas käib.

25.–29. märtsini 1949 küüditas Vene võõrvõim Siberisse 20 702 eestlast. „Ohvitser kõndis ema voodist mööda, rebis kummuti kohalt emapoolse vanaisa mälestus, kulduuri, ja pistis selle endale taskusse.” Kogu teekonda Siberisse Sirjel meeles ei ole. „Eredamad episoodid, vaat need on mul meeles. Aga võib-olla olen neid asju ka teiste käest kuulnud, igal juhul tundub mulle, et seda kõike ma tean. Ma olin ju nelja-aastane.”

Sirje Tarve pere küüditati Siberisse, sest isa oli aasta varem keeldunud kolhoosi esimeheks hakkamast. Teiseks pandi talle süüks, et tal viljapeksumasin oli, kuigi see oli paar aastat varem ostetud teiste külameestega kahasse. Kolmas põhjus oli, et sõja ajal olid sakslased pannud kaks vene sõjavangi nende talusse tööle. „Ema rääkis, et ukrainlane ja valgevenelane olid. Valgevenelane kirjutas veel pärast sõda, et tahtis tagasi tulla, sest tema kodukülast oli sõda üle käinud ja seal polnud tal enam midagi alles.”

Sirje isa Mart pääses perest ainsana küüditamisest ja veidral kombel just seepärast, et ta ei olnud kolhoosi läinud. „Sellepärast oli talle kui talunikule pandud suured kohustused ja ta oli parajasti läinud nädalaks Järvakanti metsa tegema,” räägib Sirje Tarve.

Kui Mart sai teada, et ta pere on Siberisse viidud, läks ta metsa. Elas üksi muldonnis, punus korve, öösiti käis heina niitmas. Talunikud tõid talle kokkulepitud kohta toitu.

Kord oli ta läinud ühe talumehe juurde siga tapma. „Eks nad võtnud napsi, aga isa oli ju mulla all elamisest nõrk ja jäi magama. Seesamune mees, kes isa peale kaevanud oli, oli läinud ja andnud ta külanõukogus üles. Need läksid talusse, aga isa oli muidugi ammu üles ärganud ja oma onni läinud,” räägib Sirje Tarve.

Varsti tuldi teda otsima – 12 sõjaväemasinat ja üks punaseristiauto. Külarahvas onni asukohta ei reetnud ja talle saadeti sõna, et teda otsitakse. Mees otsustas ise Siberisse sõita ja omal käel pere üles otsida.

„Isa pani öösel oma väikese kompsu kokku ja läks Hagudi jaama. Tallinnas Balti jaamas oli raudteel tööl isa vend, kes rääkis meestega, et need ta Moskva kaubarongi peale peidaks. Kuu aega kestis tal see sõit, kuni sai meile järele.”

Isa olnud kohale jõudes täitsa läbi. Kolm aastat muldonnis oli mõju avaldanud. Sirje mäletab, et kui isa esimest korda särgi seljast võttis, olnud tal seljas väikesed seened. Ja esialgu kulunud tal teiste poole päeva metsatöö tegemiseks mitu päeva.

Sirje pere elas Novosibirski oblastis Masljanini rajoonis Bolšoi Izõraki külas. „Alguses viidi meid metsalangetuspunkti, mis oli Ižõrakist veel 12 kilomeetrit edasi täiesti taigas. Mäletan, et viidi suure traktoriga, mille järel lohises pooleldi lumel, pooleldi poris suur regi. Seal tuli küüditatuil elada mingist varasemast sõjast jäänud muldonnis. Nelja-aastast Sirjet tööle ei pandud, naised ja vanemad lapsed, nagu tema kümneaastane õde küll. Tehti metsa, langetati palke. Mehi oli vähe, töö oli raske.

Aasta pärast tekkisid emal maoverejooksud ja haige inimene koos lastega lasti elama külasse. Sealses Prožektori kolhoosis sai naine tööle vasikatalitajana. Ulualust saadi ühe perenaise juures. „Jumal tänatud, sest seal me saime õega salaja natuke piima. Seda kontrolliti väga rangelt.”

„Alguses oli meil nälga küll. Umbes kolm aastat oli väga raske. Siis saadi hakkama loomi ja marju täis Siberi metsade abil. „Käisin korra jänest ostmas. Külmunud jänes oli sama pikk kui mina, külakoerad jooksid järele ja tahtsid seda mu käest ära virutada,” naerab Sirje Tarve.

Pärast läks elu paremaks. „Eestlased on üldiselt töökas rahvas, ehitasid uue karjalauda, veskid, elektri panid sisse. Lõpuks oli igaühel oma maja. Töötegijaist peeti väga lugu ja eestlastest pärast ka. Alguses olime neile ikka estontšihhad ja fritsud,” räägib ta.

Eestlasi oli külas 36 peret. Tagasi Eestisse hakati tulema pärast 1956. aastat. Lapsi lubati juba 1954. „Stalin suri 1952 ja seda päeva ma mäletan väga hästi. Koolis oli leinaseisak, õpetajad kõik nutsid, õde käis 7. klassis ja need tüdrukud ka kõik nutsid seal reas. Aga kodus oli nihuke pidu, mehed võtsid viina,” meenutab Sirje Tarve.

Sirje õde tuli Siberist Eestisse kõigepealt. Emal-isal oli aga nii hea töötegija-maine, et neid muudkui keelitati Siberisse jääma. Alles siis, kui Sirjel kippus vene keel eesti keele asemele tulema, leidis isa, et on viimane aeg Eestisse tagasi tulla.

„Seal me olime 12 aastat. Ära tulime 1. augustil 1961. Olin siis 15aastane, 16 sain Eestis.”

„Eestisse tagasi tulles oli ülev tunne küll, sest tüdrukutega, kes olid juba varem tulnud, oli mul kirjavahetus. Kirjutasid muudkui, kui uhke elu on Eestis, kui kõrged majad, kui palju komme ja vorsti poes on. Noor tüdruk, nagu ma olin, arvasin, et see on ikka muinasjutu kuningriik. Aga võin öelda ausalt, et olin ikka alguses väga pettunud,” räägib ta.

Aasta sai ta õppida vastavatud Arkna loomakasvatuskoolis. Kui aga tahtis päris haridust ja proovis meditsiinikooli, ei lastud teda isegi sisseastumiskatsetele, kui komisjon sai teada, et on Siberist.

„Mitu korda oli nii, et kui mõne tüdrukuga seltsisin, siis emadele ei meeldinud see – Siberi tüdruk, mis tüdruk see selline on! Hulk aega vaadati viltu.” # „Eks mul olnud aktsent ka, takkajärgi mõtlen, et olin paras ullike, isemoodi.”

Terve Vene aja jooksul ei rääkinud Sirje oma Siberi-lugu kellelegi. Seda ei küsinud ka keegi. Korralik haridus jäigi saamata, millest on Sirjel kõige rohkem kahju.

2014 käis Sirje koos sõbrannaga Siberis oma lapsepõlvemaad üle vaatamas. Küla oli tühjaks jäänud, majad pisikesed ja kokku vajunud. Ei olnud enam mutikesi pinkidel õhtupäikest püüdmas ega mehi doominot mängimas.

Siiski tahab Sirje veel Siberisse minna, sest sealne loodus on hingematvalt ilus.

Küüditajaile on ta andeks andnud. „Kui hakati küüditajaile karistust määrama, siis käisime Tallinnas kohtus. Siis toodi meie ette üks väike vanakene, ta oli siis 80 või rohkem. No mida sa ta üle kohut mõistad? Vaevalt seisab püsti. Mis on olnud, see on olnud, ja nemad täitsid ju tegelikult käsku,” räägib Sirje.

„Aga meie isa, kui ta oli juba ports maad pärast Siberist tagasitulekut sõpradel Kodilas külas, sai oma ülesandjaga kokku. Suveõhtu, mehed ajasid juttu ja seesamane mees, kes oli meie peale kaevanud, tuli akna taha. Isa ütles, et mis sa nüüd enam mängid, tule sisse ja võta meiega viina kah. Mees tuli sisse, nuttis ja palus vabandust, isa ei andnud andeks,” räägib Sirje Tarve.