Kümnejalgne reptiil, neljakäeline muusik, kärbes mängib pildil all vasakus nurgas hiirega malet, londiga härrasmees loeb lehte, Paabeli torn eksisteerib meil peas, Haapsalu (talvised) vaated on mähkunud erilisse valgusesse ja puuviljad poseerivad kekilt ja mukilt.
Lasteraamatukogus möödunud reedel avatud näitus „Unenäopildid ja poeetiline Haapsalu“ pakub ohtralt märkamis- ja märkimisväärset. Haapsalu kunstnik Nadežda Gorbušina (1957) planeeris oma juubeliks teha akvarellinäituse. Eelmisest näitusest, muuseas sama maja seintel, on möödas ligi kümme aastat. Siis aga tuli mõte korraldada ühisnäitus Tartu Kõrgemas Kunstikoolis õppiva poja Dmitri Gorbushiniga (1991). Nüüd sekundeerivad õrnad akvarellid peenetele pliiatsijoonistustele, reaalsed linnavaated fantaasiapiltidele.
Kaks kunstnikku töötavad erinevates tehnikates, liiatigi kuuluvad nad eri põlvkondadesse, aga näitus on duett, mitte duell.
Ema õppis kunsti eelmisel sajandil, nagu ta ise rõhutab ja võrdleb oma kooliaega poja omaga: „Dmitri õpib praegu – maailmas, kus kõik muutub kiiresti, vaade kunsti tegemisele; vahendid ja võimalused on varasemast hoopis erinevad.“
Ema hindab poja töödes nende rütmi ja kompositsiooni, hoolikalt valitud motiive, väljendusrikkust, head joone valdamist. Mida poeg ema piltidest arvab, seda näitusekülalised teada ei saanud.
Gorbušina liigitab oma akvarellide teemad lihtsateks, kõigile tuttavateks, äratundmisrõõmu pakkuvateks. Tõepoolest, nii see on. Aga kunstnikul on anne rüütada ammunähtud vaated ning motiivid romantika ja poeesiaga, anda edasi valgust ja õhku. Näitusele toodud pildid kujutavad peamiselt talvist Haapsalut. Talvemotiivid meeldivad Gorbušinale enim. Siis ei ole lokkavat lehestikku, arhitektuur tuleb esile ja puuvõrad moodustavad seinte taustal kõnekaid mustreid.
Avamisel rääkis kunstnik loo, kus ta leidis mere äärselt tänavalt huvitava vaate nelja kaunivõralise puuga. Pildistas seda ja vajutas mällu. Mõni aeg hiljem ei leidnud ta seda paika üles, kuni taipas, et puuvõrad on maha saetud ja alles on neli „posti“. Veelgi hiljem seisis selles kunagi nii kaunist vaadet pakkuvas paigas ainult üks tüvi.
„Kui omanik ka selle maha saeb, ei paku see vaade enam midagi,“ on kunstnik pahane.
Ta võrdleb Haapsalut kunstikoolis valmis sätitud kompositsiooniga, kus iga ese ja drapeering on omal kohal, sätungit ei tohi muuta, õpilased joonistavad seda eri vaatenurkadest. „Kui midagi ära võetakse, on direktor väga pahane!“ muigab Gorbušina ja lisab tõsiselt, „Haapsalu on minu kompositsioon.“
Lisaks linnavaadetele on näitusel viis natüürmorti.
Kunstnik tunnistab, et poes olles valib ta puuvilju nende erilise kuju järgi, siis aga ei raatsi ära süüa, sätib natüürmordiks ja joonistab, kuni „modellid“ kuivavad. Gorbušina alustas küll õlimaaliga, aga on jäänud truuks vesivärvidele. Ta räägib muigvelsui, kuid tõsimeeli, et akvarellitehnika on ettearvamatu, isepäine ja tujukas nagu kass, aga sobib looduse meeleolude edasi andmiseks kõige paremini. Ka untsu läinud tööd ja rikutud päevad pole teda ajendanud tehnikat vahetama.
Nadežda Gorbušinal on praegune neljas näitus Haapsalus, Dmitri Gorbushinile aga esimene üldse. Skulptuurieriala kolmanda kursuse üliõpilane on koolis silma paistnud – tema töö kuulus aastal 2015 toimunud koolisisesel autoportreede võistlusel võidutööde hulka. Gorbushini abstraktne kompositsioon „Laine“ osales mullu võistlusel ja valiti välja kaunistama Tarbijakaitseameti maja Tallinnas Pronksi tn 14. „Laine“ koosneb kümnest valgest marmorbetoonplokist. Teose mõõtmed on 171x420x15 sentimeetrit ja see kujutab merd ja kajakaid.
Oma piltidel kujutab noor kunstnik unenägudes kogetud emotsioone ja absurdi. Ümmargune formaat on valitud selleks, et edasi anda lõpmatust, ääretut maailma. Ring on võrreldes ruudu või ristkülikuga ideaalne, täiuslik, loomulik vorm, meenutab inimese silmavaadet.
Detailirikastel piltidel on ohtralt nii üldtuntud kui uudset sümboolikat. Iga vaataja leiab neilt erineva sõnumi, mõtestab kujutatut omal viisil lahti.
Muuseas, igal pildil on kunstniku siganatuuriks mehike, kes kannab kaitseülikonda ja kiivrit, aga on ta tuuker või avakosmoses (sisekosmoses?) ulpiv astronaut, mine võta kinni!
Näitus on kahel korrusel ja jääb avatuks aprilli lõpuni.
Fotod: Arvo Tarmula
