Anvar Samost: inimese päritolu ei ole tabu

Usaldusest ajakirjanduse vastu oleneb ühiskonnas palju, kuid usaldus pole võimalik, kui toimetuse valikuid hakkavad tegema ajakirjandusvälised isikud.

Viimase nädala jooksul olen toimetajana taas pidanud vastama küsimustele ja etteheidetele uudistesse jõudnud inimeste päritolu avaldamise kohta. Üldjuhul ei helista ega kirjuta keegi ajakirjanikele, kui inimese rahvus või päritolu on nimetatud positiivses kontekstis. Kõik on lugenud toredaid portreelugusid mõne eksootilise restorani omanikust või kokast, vahepeal jooksis ETVs isegi selleteemaline väga huvitav saatesari. Hoopiski ei mäleta mina ega keegi kolleegidest etteheiteid, kui kas või politseiuudistes on juttu tulnud soomlastest või lätlastest.

Küsimus päritolu avaldamise põhjendatusest tõuseb tavaliselt siis, kui negatiivses kontekstis jõuab meediasse keegi, keda võib kirjeldada vähemuse, pagulase või muul viisil tõrjutuna.

Tegemist ei ole millegi Eestile omasega. Rootsis ei maini ajakirjanikud juba pikka aega ära kurjategijate või kuritegudes kahtlustatavate inimeste rahvust.

Ka juhul, kui kuskil on rahutused, saab suuremate väljaannete jälgija tavaliselt teada, kus need rahutused aset leidsid ning millises vanuses olid osalised. Sellest on kujunenud omamoodi kood: „noored süütasid x linnaosas autosid ja kaklesid politseinikega” annab viite, et tegemist oli sisserändajate või sisserändaja taustaga isikute tegevusega. Olen aru saanud, et selleni on jõutud poliitilist korrektsust nõudvate aktivistide survel.

Vahemärkusena peab ütlema, et küllalt tihti ei ole see tava seganud Rootsi, Norra või Saksamaa väljaandeid rahvust selgelt ära mainimast, kui tegu on poolakate, leedulaste või eestlastest kurjategijatega. Teisisõnu, Ida-Euroopa osas näib eksisteerivat topeltstandard.

Rootsi põhjamaine naaber Soome hakkas ka eelmise kümnendi alguses samas suunas liikuma, kuid nüüd on nende meedia päritolu peitmise kombest enamasti taganenud.

Eestis välisuudiseid toimetavail ajakirjanikel on Rootsi ja teiste sellesarnaste riikide kohapealse kajastuse põhjal seega teatud teemadest siinsele lugejale arusaadava ja täieliku pildi andmine olnud komplitseeritud. Tihti aitab rahutuste või kuritegude, näiteks jõuguvägivalla kohta uudiste kirjutamisel üksnes tutvumine fotodega või otsesuhtlus kohalike allikatega.

Miks peab aga ajakirjanik inimese päritolu, rahvust või muud kuuluvust üldse kirjeldama?

Vastus on ühtaegu lihtne ja keeruline. Lihtne vastus on, et ei peagi, aga selle olulisust tuleb nii nagu muudki uudisloo aluseks olevat infot iga kord kaaluda. Nii nagu pole mõistlik kehtestada reeglit, et näiteks rahvuse märkimine on kohustuslik, pole mõistlik ka kehtestada reeglit, et rahvust märkida ei tohi. Ajakirjanik annaks sellistele reeglitele alludes ära suure osa oma sõltumatusest ning seega ka vastutusest lugejate ees.

Lugejad, kuulajad ja vaatajad peavad saama uudiste mõistmiseks ja mõtestamiseks teada kõigist olulistest asjaoludest. Kui liiklusõnnetuse põhjustanud autojuht on väga noor või väga vana, on see oluline, et mõista, miks selline õnnetus võis juhtuda. Kui Narva volikogus vene keele töökeeleks nimetamise eest võitlev poliitik ei räägi eesti keelt, siis näitab see tema motiive. Kui mingis kultuuris esineb sageli usulist või naistevastast vägivalda, on igati põhjendatud vägivallateo toimepanija taust ära nimetada. Rahvuse või päritolu lisamine või rõhutamine juhtudel, kus see ei kanna lisainfot, on põhjendamatu ning seda peaksid ajakirjanikud eneseregulatsiooni kaudu vältima ja vajadusel karistama.

On oluline, et Eestis on sõnavabadus ja ka toimiv ajakirjanduse eneseregulatsioon. Seda arvestades pole kellelgi väljaspool ajakirjandust õigust asuda toimetajate eest otsustama, kuidas uudiseid kirjutada või milliseid sõnu seal kasutada. Veel olulisem on, et ainult inimeste võrdse informeerituse tingimustes saab vältida demokraatiat õõnestava propaganda edukat levitamist. Pikas vaates on see Eestile eksistentsiaalne küsimus.