Ullaste küla mees Peeter Hermik on Läänemaal käima tõmmanud kodanike komiteede liikumise, olnud üks kaitseliidu taastajaid ja saanud puisniidu taastamise eest aasta keskkonnateo preemia.
Hermik on poole oma elust olnud läänlane ning sellest omakorda poole taastanud puisniitu. Homme saab Hermik 65aastaseks.
Dissidentide dessant
Hermikud elavad Ullaste külas 1926. aastal ehitatud majas. „Kaasiku talu, kuigi kaski ei ole,” tutvustab Hermik oma elukohta.
Kaheksakümnendate keskpaigaks oli Metsküla kanti ühtäkki tekkinud hästi palju ärksaid noori. Hermikud ei saabunud sinna küll esimese dessandiga, kuid siiski üsna varsti. „Siis, kui asjad juhtuma hakkasid…” nentis Hermik.
Tallinna tehnikaülikooli [tollal Tallinna polütehniline instituut] 1980. aastal toiduainete tehnoloogi diplomiga lõpetanud mees võinuks olla mõne toidutööstuse tippjuht. „Ma olingi Kalevis tsehhijuhataja, aga ära tüütas. Parteisse hakati ka ajama ja…” keris Hermik ajaratast tagasi. Eriti jamaks läks elu just 1983–1985. Nii tuligi mõte, et aitab linnaelust.
1985. aastal tulid Hermikud oma Metsküla kanti elama asunud tuttavale Krista Kallavusele külla ja siis tekkiski mõte, et miks mitte ka ise siia tulla. „Sõbrad olid ees,” lisas köögis toimetav abikaasa Liisu.
Noortel polnud mingit ettekujutust, kuidas linnainimese elu maal veerema hakkab, aga üsna pea läks tõsiseks poliitikaks lahti, sest ka Läänemaal algas kodanike komiteede loomise aeg. Kodanike komiteede eesmärk oli registreerida sünnijärgsed Eesti vabariigi kodanikud. „See oli päris minu algatus, siis tulid teised punti,” ütles Hermik. „Ma ei kahelnud hetkekski, kaks aastat läks puhtalt selle peale.”
„Riiki tahtsin, Eestit tahtsin,” vastas Hermik küsimusele, miks ta kodanike komiteedega üldse tegelema hakkas. „Sellepärast ma ju Tallinnast ära tulingi, et vene võim pole mulle kunagi meeldinud.”
„Kui Hirvepargi värk hakkas, siis oli kohe tung minna,” ütles Hermik.
Hirvepargi miiting 23. augustil 1987 oli esimene omaalgatuslik poliitiline meeleavaldus okupeeritud Eestis, mille eesmärk oli nõuda Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamist.
Esimesele miitingule ta ei sattunud, aga siis kohe järgnes paar üritust Tammsaare pargis, kus ta kohal oli. „Hirvepargi mehed olid seks ajaks sõbralikule vestlusele kutsutud, nemad seal osaleda ei saanud, kuid ajad olid juba nii palju muutunud, et päris kinni neid ei pandud.”
Veebruaris 1988 tähistasid muinsuskaitse selts ja ERSP (Eesti rahvusliku sõltumatuse partei) Estona kontserdisaalis Eesti vabariigi aastapäeva. „Kinnine üritus oli, kuid kuidagi munsterdasin ma end sinna sisse ja seal see kodanike komiteede loomise idee välja kuulutatigi. Tundsin, et nüüd on vaja minna ja teha,” rääkis Hermik.
Tegelikult vedas Peeter Hermik koos teiste Metsküla kandi omadega terve Läänemaa käima, Läänemaa oli tollal üks ärksamaid kante Eestis.
Hermik meenutab, et kuigi oli vahetevahel ka hirm naha vahel, ei tulnud teda keegi otsesõnu sõimama. „Kolhoosi esimees ja kontor vaatasid kahtlase pilguga. Aga kes see siis riigikukutajat armastab,” meenutab mees naerdes. „Ta on igal juhul halb, sest kõigutab alustalasid ja rahulikku paigalolekut.” Natuke ütlemist olevat ikka olnud, aga ei midagi erilist.
„Päris alguses, kui esimesi koosolekuid tegime, siis mingil hetkel oli väike hirm kah,” nentis Hermik. „Ei saa öelda, et tõmbad rinna paljaks ja lähed. Paar korda võttis ikka kõhedaks. Igasugused arvamusavaldused, artiklid, lausa mõnitamised olid ju lehtedes. Oli tunda, et see [Eesti vabariiki taastav] seltskond pole veel võitnud.”
„Aga Eesti Kongressi valimistel kandideerisime üksteist lõhki,” meenutas Hermik. „Tuntud inimesed nagu Rein Hanson, nemad võtsid oma, aga meie olime terve kambaga, sõime üksteise hääled ära. See läks natuke lollisti.”
Eesti Kongress oli rahvaalgatuse korras 24. veebruaril 1990 valitud Eesti õigusjärgsete kodanike esinduskogu.
Lõuna-Läänemaal valiti Eesti kongressi liikmeiks ETV Läänemaa korrespondendipunkti juhataja Rein Hanson, Haapsalu maaparandusvalitsuse Lihula jaoskonna juhataja Tõnis Mets ja Vatla kolhoosi esimees Rein Jäe. Hanson ja Mets esindasid Rahvarinnet, Jäe aga Eestimaa kommunistlikku parteid. Kodanike komiteede peakomitee liige Endel Apsalon, kodanike komiteede maakonnakomitee esimees Tõnis Ulm, aga ka kodanike komiteede aktivist Peeter Hermik jäid mandaadita.
Poliitikaga oli Hermikul selleks korraks asi peaaegu ühel pool. Ta on hiljem ka kohalikel valimistel kandideerinud, kuid volikokku ei ole pääsenud.
Kaitseliidu taastamine sai alguse pulli matustel
Ka Läänemaa kaitseliit on Metsküla kandi meeste taastatud. 1989 sai liikumine Kalle Elleri ja Peeter Ilusa eestvõttel alguse. Kuna asja päris õige nimega nimetada ei juletud, loodi rahvusspordi selts „Tarapita”. Sellest sai taasloodava kaitseliidu algrakuke.
„Läänemaa asutamisotsus sündis minu „pulli matustel”,” meenutas Hermik. Vene aja lõpul oli kombeks noorloomi lihaks kasvatada ja kui mõne sai lihakombinaati müüa, peeti ka väiksemat sorti pidu. Seal lõid kolm meest – Margus Järve, Hellat Rumvolt ja Peetr Hermik – käed ning sündis otsus taastada kaitseliit Lõuna-Läänemaal. 30. märtsil 1990 tuli koosolek kokku.
Otsustati taastada kaitseliidu Lihula malev, pealikuks sai Margus Järve, asutajaliikmeid oli 23. Sellega oldi üks esimesi taasasutatud üksusi Eestis.
Hermiku sõnul läks kohe kõvaks partisanitsemiseks – õppusi oli vähemalt kord kuus, üsna ruttu saadi ka mundrid (Rootsi abi – sõjaväeladudes seisnud kümned aastad vanad kaltsud) ja relvad (II maailmasõja aegsed Soome vindid SKY), aga asjad paranesid jõudsalt ja liikmeid tuli iga nädal juurde.
„Saime eriülesandeid, näiteks Konstantin Pätsi säilmete ümbermatmise tseremoonia turvamine Tallinnas Metsakalmistul, osalemine Haapsalu tuntud aktsioonis „Linn lukku” jm,” loetles Hermik.
See etapp Läänemaa kaitseliidu ajaloos kulmineerus Jäägrikompanii asutamise ja Pullapää kriisiga. Seejärel tehti Läänemaa kaitseliidus hulk ümberkorraldusi, aga Lihula üksikkompanii on tänini aktiivne.
Eesti on edenenud loogiliselt
„Kas nüüd õigesti, aga loogiliselt on läinud küll,” vaeb Hermik Eesti edenemist. „Mis siin kurta või kahetseda. Riik on riik ja mis tal viga on? Ei oska küll halba arvata.”
Parteid Hermik vahetanud ei ole. „Ma polnud küll ERSP asutajaliige, aga liitusin päris alguses, esimesel aastal,” ütles Hermik. Praegu kuulub ta järjepidevuse alusel IRLi ja on seal ka tegev.
Kodupartei teema on Hermikule südamelähedane. „Vabaerakonna teke iseenesest pole halb, aga et IRLi seltskond ära kargas…” vakatas Hermik. „See ei ole õige!”
Mis saab sügisestel valimistel Lääneranna vallas, selle kohta ei oska Hermik veel midagi täpsemalt öelda. „Loodan, et Läänerannaga on sama lugu kui IRLiga, et see nimi jääb kuhugi ajaloo prügikasti,” arutles Hermik. Ta arvas, et see juhtub mõne aasta pärast.
Lihula, Hanila, Koonga ja Varbla ühinemise suureks plussiks peab Hermik, et Läänemaa süda on nüüd jälle kokku saanud. „Lihula ja Soontagana on jälle ühes, nagu ta muistsest ajast peale on olnud,” ütles Hermik. „Soontagana võikski ühinenud valla nimeks olla.”
Sellele vaatamata, et peatselt on Hermik kirjade järgi uuspärnakas, peab ta ennast ikka Läänemaa meheks. „Puhtpragmaatiliselt pole Pärnu halb variant. Siit Ullastest on mõlemasse suunda võrdne maa. Pärnus on ikka rohkem teha,” nentis Hermik.
Pärnu kontserdimajale pole Eestis midagi vastu panna, aga ega Haapsalu oma kontsertide ja festivalidega kuhugi kao.
Võsalõikaja oli elu alus
Kui Hermik kolmkümmend aastat tagasi Ullastele tuli, oli ta hakatuseks tubli maaparandustööline Karuse kolhoosis. „Kuidagi muretsesin endale võsalõikaja. See oli tollal haruldane asi, sellega sai teenida. Mis nüüd nii väga, aga sai hakkama,” ütles Hermik.
„Pulle pidasime, nagu siis kombeks oli, lambaid ja…” vaatab mees köögiaknast õue. „Nüüd on see kuidagi ära kukkunud. Loomi ei ole, isegi koera ei ole enam. Suri ära, oli maailma parim koer, sügisel läks. Jah… Uut pole võtnud.”
Kui mõnda aega oli võsalõikusega leiba teenitud, pakuti Hermikule hariduskohasemat tööd. „Olin Lihula teenindusmaja viimane direktor,” meenutas Hermik. Algas erastamisaeg ja Hermikud tegid oma kudumifirma. „Aga ärimeest must ikka ei saanud,” naeris Hermik. „Päris kuulsad olime, Haapsalus eriti. Siiamaani käivad mõned meie asjadega. „Aita Möldril on meie mantel,” poetas abikaasa Liisu vahele. „Aita aitaski meid Haapsalus.”
Koolmeister Hermiku kiusuhinded
Tosin aastat tagasi tuli Hermikul „jabur mõte” hakata koolmeistriks. „Sinna olen kogemata pidama jäänud, nüüd must enam muud asja ei saa kah.”
Peeter Hermik käib kahe kooli vahet Lihulas ja Virtsus. Kokku tuleb enam-vähem normaalne koormus. Lihula gümnaasiumis õpetab ta füüsikat ning Virtsu koolis füüsikat ja geograafiat.
Õpetaja Hermik usub, et praegustel Lõuna-Läänemaa koolidel on tulevikku. „Lihula on läinud tõusvas joones, praegu on seal koolis kõik väga hästi. Virtsu on kogu aeg tugev olnud,” nentis Hermik.
Kuigi juba pensionieas, eluaastaid 65, ei kavatse Hermik veel õpetajaametist loobuda.
Tagasi võsas
Tagasi võssa jõudis Hermik eelmise sajandi viimasel aastal. Ettevõtmise edukust kinnitab see, et mees sai Ullaste puisniidu taastamise eest uhke auhinna, keskkonnateo preemia.
Tiitlit tõendab klaasist vidin, aga ka suur preemia – 5000 eurot.
„Olen rõõmus ja rahul, et niiviisi juhtus,” otsib Hermik sõnu. Oma preemia kirjutab mees suuresti talguliste arvele. „Tänu talguliste seltkonnale langes mulle tohutu häältesaak ning ministeerium ilmselt siis selle järgi otsustas.”
„Minusuguseid puisniitude taastajaid on Eestis vähemalt sada,” asetab kõrgustesse tõstetud preemiasaaja end taas teistega samasse ritta.
Ullaste puisniit, mida Hermik taastab, ei kuulu temale. „Puisniidu osas pole mul ühtegi kildu maad, olen hooldaja,” nentis Hermik. Praegu hooldab ta Ullastel 5,5 hektarit. „Teisel mehel on paar hektarit veel, Salumäel on hektari jagu niitu, mida külaseltsiga teeme.”
Aastate jooksul on puisniidutaastajate ind kasvanud, sest toetust makstakse hektari pealt mitu korda rohkem kui varem. „Nüüd ikka natuke makstakse, 370 eurot hektarilt,” selgitas Hermik. „Arvestatav abi ikkagi.”
Enda hooldatava puisniidu korrastamiseks kulub Hermikul vähemalt ühe kuu jagu tööd aastas. Algul võsaraie ja põletamine, seejärel järk-järgult puude vähendamine ja iga-aastane niitmine ning niite koristamine.
„Vahepeal tuleb ka kivide ja kändudega maadelda, et maa siledam saaks, igal kevadel talvised puud-oksad ära korjata ning niitmist segavad takistused märgistada. Nii see käib,” kirjeldab Hermik.
Korraliku niidu tekkimine võtab sajandeid aega, kuni loodus uute oludega harjub, pindmine huumuskiht lahjeneb ja kulukiht rohu alt kaob, et kiirekasvulistel taimedel poleks enam võimalust vohada ja õrnemad taimed suudaksid konkurentsi pakkuda.
Puisniidu taastamise vilju saab Hermiku sõnul maitsta heal juhul 50 aasta pärast. „Niidud tekivad pika aja jooskul. Öeldakse, et taastamine võtab vähemalt sama palju aastaid, kui ta on olnud harimata. Arvatavasti kauemgi,” ütles Hermik.
„Kui 50 aastat täis saab, ehk siis leidub keegi, kes sealt tehtud metsaheina loomadele söödaks toob,” arutles niidutaastaja naerdes. Praegu laotatakse niidult koristatud hein kaugemale metsa alla kõdunema.
Unistab Uus-Meremaast
Rändamisega on geograaf Hermikul viimasel ajal kehvasti. „Eestis teen tiire, aga kaugemale ei jõua,” arutles Hermik. „Aga noorpõlves olin kõva rännumees. Maailma on ikka nähtud ka, aga võiks rohkem.”
Eestis kisub Hermikut kõrgustesse. „Haanja,” nentis mees. „Setumaal on sõpru. Tartumaa, Peipsi-äärne Palumaa, Hiiumaast ei saa üle ega ümber. Kakerdaja raba on hea koht, seal on rabalaukas hea end värskendada.”
„Kindlasti tahaks minna kuklapoolele,” osutab Hermik näpuga põranda poole. „Austraalia taha. Uus-Meremaa Lõunasaar oleks põnev. Eks neid kohti ole veel, aga selle paneks number üheks.”
Imekaunis on ka Kaasiku talust mõnesaja meetri kaugusel kõrguv Salevere Salumägi. „See on igal aastaajal isesugune, kevadel sinililli täis,” osutas abikaasa Liisu tasandikult kõrguva paese maastiku poole.
Sajandivahetusest peale on Hermikud vana-aasta õhtul Salumäe küünaldega ehtinud. „Seitsesada küünalt korraga,” ütles Peeter Hermik. Vana-aasta õhtul pannakse küünlad põlema ning siis minnakse aastavahetusel mööda rada mäele. Inimesi tuleb ilu nautima ka kaugemalt. Mäel on olnud uut aastat vastu võtmas sada inimest korraga.
Kodanike komiteed Läänemaal
1989
- 11. märtsil peeti Haapsalus Läänemaa muinsuskaitse ühenduse asutamiskoosolek. Koosolekul esines Trivimi Velliste, kes luges ette EMSi deklaratsiooni Eesti vabariigi 71. aastapäevaks, milles tehtigi kodanike komiteede loomise ettepanek.
- Esimesed kodanike komiteed Läänemaal loodi 25. aprillil Hanila ja Karuse kihelkonnas. Hanila komitee etteotsa valiti Karuse kolhoosi maaparandustööline Peeter Hermik, Karuse komiteed asus juhtima Lihula teeninduspunkti fotograaf Hellat Rumvolt.
- Järgmised kodanike komiteed loodi 3. mail Lihulas (esimees Endel Apsalon) ja 7. mail Kirblas (esimees Piret Parkal). Peeter Hermik väitis Lääne Elus, et Läänemaa on „tukkuvast” regioonist saanud üheks poliitiliselt aktiivsemaks piirkonnaks Eestis. (Lääne Elu, 13. juuli 1989).
- 13. juulil 1989 alustas ilmumist ajaleht Lääne Elu, mis asus selgelt kodanike komiteede liikumise poolele. Ajaloolisele Läänemaale tekkis veel kaks kodanike komiteed: Märjamaa (esimees Igal Serglov) ja Varbla (Reet Mägedi). Tekkis juurde Kullamaa valla Risti abikomitee Viljar Ansko juhtimisel.
- 18. oktoobril 1989 sündis Lääne-Nigula kodanike komitee, mida asus juhtima Sõpruse kolhoosi kultuuritöö organisaator Raul Tammet. Samal päeval loodi ka EKK Läänemaa maakonnakomitee, mille esimeheks valiti Tõnis Ulm.
- Läänemaal osales Eesti kongressi valimistel 21 953 Eesti vabariigi kodanikku ning üle 1300 kodakondsuse taotleja.
Fotod: Arvo Tarmula, Urmas Lauri, erakogu
Soovin õnne, Peeter!