Võitlus naise keha pärast – abort kui poliitiline atribuut

Maris Sander. Foto: erakogu

Eelmise aasta 3. oktoober oli Poola naistel Must Esmaspäev. 150 000–200 000 naist üle riigi riietasid end leinavärvi, et protesteerida abordi täieliku keelustamise vastu.

Naised leinasid taga oma õigusi iseenda keha üle. Kui kõigest aasta aega riiki ainuvalitsenud konservatiivne parempartei Õigus ja Õiglus (Prawo i Sprawiedliwość ehk PiS) andis teada seaduseelnõust, mis oleks saatnud aborti teinud naise ja tema arsti viieks aastaks vangi, tuli see kõigile šokina. „Me olime väga pahased ja hirmunud. Miks peaks keegi meie eest otsustama seda, kas meist saavad emad või mitte?” meenutab Katarzyna Paprota, kes töötab kõnekeskuses ning on ka Musta Esmaspäeva protestide taga seisva uue vasakpoolse erakonna Razem poliitik.

Naiste meeleavaldus ja streik oli nii veenev, et parlamendi liikmed otsustasid seaduseelnõust loobuda. Ometi suudeti ära hoida vaid kõige hullem.

„Poolas on abort juba niigi keelatud, välja arvatud juhul, kui naine vägistati, tegemist oli intsestiga, loode on raskesti kahjustatud või ema elu on ohus,” kirjeldab poolatar Katarzyna alates 1993. aastast kehtinud seadust.

Kahjuks on kõigile selge, et isegi pärast suurimat naiste meeleavaldust Poola lähiajaloos pole rahvuslik-kristliku valitsuserakonna PiS radikaalsus karvavõrdki vähenenud. Mullu asutatud ja Musta Protesti korraldanud vasakerakonna Razem liige Katarzyna räägib, et Poolas on selgelt näha, et Rooma katoliku kirik teeb tohutult lobitööd, et aborti reguleerivaid seadusi aina karmistada. Neil on väga palju raha ja võimu, aga nad ei maksa mingeid makse. Enamik poliitikuid ei julge neile ka vastu astuda ja liberaalsemad preestrid on vaigistatud.

Maltal võib abort viia vangi

Arvestades, et 2011. aasta rahvaküsitluse järgi pidas 87,5 protsenti poolakatest end katoliiklasteks, pole ka väga suur ime, et aborti kriminaliseeriva seaduse loomiseks kogusid katoliiklikud kodanikuühendused Ordo Iuiris ja Fond Pro – Õigus Elule abordi keelustamise nimel umbes 450 000 allkirja.

„Poola kirik koosneb peaasjalikult fanaatikutest, kes vihkavad naisi ja kes armastavad lapsi liialt palju!” annab Katarzyna seaduste radikaliseerijatele hinnangu. Poola abordiseadused pole kaugeltki Euroopa Liidu kõige räigemini naiste reproduktiivseid õigusi riivavad. Sitsiiliast lõuna pool asuvas 316 ruutkilomeetri suuruses Malta saareriigis, kus elab umbes 450 000 inimest, on abort täiesti illegaalne. Kõigile aborditegijaile määratakse 18 kuu kuni nelja aasta pikkune vanglakaristus, arst aga, kes jääb sellega vahele, saab vanglakaristusele lisaks ka eluaegse meedikuna praktiseerimise keelu.

Iirimaal on seadused leebemad kui Maltal – seal on abort lubatud, kui raseduse tõttu on ema elu ohus. Nii poolakatel, maltalannadel kui ka iirlastel on aga kõige mugavam ja soodsam kasutada Hollandis baseeruva naiste õiguste eest seisva ühenduse Women on Web arstide internetikonsultatsioone, kust nad saavad posti teel tellida 70–90 euro eest abordiravimeid.

Viimastel aastatel on Iirimaal ette tulnud mitu juhtumit, kus on loote elu seatud selle ema elust kõrgemale. Naised on surnud, kuigi õigeaegne abort oleks päästnud nende elu. Nii nagu Poola ja Malta on ka Iirimaa katoliiklik maa ning religioossetest väärtustest lähtuvate seaduste säilitamiseks korraldab kiriku kihutusorganisatsioon Iona Instituut igal aastal seal nn elu väärtustavaid meeleavaldusi. Katoliiklike lobitöö-organisatsioonide nõudmisi naiste reproduktiivsete õiguste üle on Eestisse importinud ka Varro Vooglaiu eestvedamisel tegutsev sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mille seisukohtadest saab lugeda näiteks portaalist objektiiv.ee.

SAPTKi eestkõneleja Varro Vooglaid on oma portaalis ilmunud mõttemõlgutuses, mis avaldati ka Vikerraadio päevakommentaaris, kahtluse alla seadnud lausa Eesti õigusriigiks olemise, sest „valitsus rahastab igal aastal tuhandete sündimata laste tapmist – ka selliste abortide näol, milleks puudub igasugune meditsiiniline põhjendatus –, olgugi et põhiseaduse kohaselt on riigil kohustus kaitsta ka sündimata laste elu.” Vooglaiu liikumise eesmärk on lõpetada Eesti haiglates tehtavate abortide riiklik rahastamine haigekassa kaudu.

Koostöös Eesti Kirikute Nõukogu ja IRLi „liikmeühendusega” Noored Konservatiivid koguti 2013. aastal selle idee toetuseks Eestimaa kirikutes kampaania „Üks meie seast” raames portaali objektiiv.ee järgi kokku 5385 allkirja, mis anti üle Eesti valitsusele. 2014. aasta veebruariks olid säärased katoliiklikud sõsarorganisatsioonid üle kogu Euroopa kogunud sama kampaania (ingl k One of us) raames kokku üle 1 700 000 allkirja. Hoolimata Eesti kristlaste väikesest panusest allkirjapotti oli aga tegemist Euroopa Liidu ajaloo teise ja siiani suurima allkirjade hulga kogunud rahvainitsiatiiviga, mida ühendus oli kohustatud arutlusse võtma.

Seega, nii hämmastav kui see ka pole, kirjutas nii palju Euroopa inimesi alla ideele, et kogu Euroopa Liidus ja ka arenguabina keelustataks „embrüo hävitamine” ja selle rahastamine ning samuti embrüonaalsete tüvirakkude uuringud teaduslikel eesmärkidel.

Äärmuslikud näited

Mida nende nõudmised siis õigupoolest ikkagi tähendavad? Sellest saab hea ülevaate portaalist abort.ee, mis on ka märksõna „abort” sisestamisel Google’i eestikeelsesse otsingusse esimene vaste. Paraku klikivad just sellele lingile väga paljud noored Eesti naised, kes hakkavad soovimatust rasedusest teada saades internetist abordi kohta informatsiooni otsima. Tegemist on aga MTÜ Miikaeli Ühenduse hallatava abordivastase portaaliga, mille loojate seas on ka Varro Vooglaid. See MTÜ on Vanalinna Hariduskolleegiumi laste vanemate asutatud „hariduslik, kultuuriline ja hoolekandeorganisatsioon”, mille eriprojekt „Elukultuuri instituut” sai 2008. aastal abort.ee loomiseks riigilt Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu toetust 203 050 krooni.

Eesti Päevaleht ütles selle peale oma juhtkirjas otsesõnu välja, et riik peab „äärmuslikult”, „usufanatistlikult” ja „ajupesu tegevalt” ettevõtmiselt raha tagasi küsima, sest „on ennekuulmatu, et riigi raha on kasutatud veebikülje loomiseks, mis mõistab hukka pillide ja spiraali kasutamise raseduse vältimiseks”.

Abort.ee näitlikustab raseduse eri faase väga õõvastavate ja veriste lootepiltidega, mis on osa strateegiast käsitleda aborti kui julma mõrva. Täpselt neidsamu, USA abordivastaselt organisatsioonilt CBR saadud pilte, mida kasutab oma kodulehel Poola liikumine Fond Pro – Õigus Elule, saab vaadata ka meie omaenda abordivastaselt lehelt abort.ee.

Varro Vooglaiu ja portaalis abort.ee esitletud maailmapildi järgi toimivad nn surmakultuuri ühtede peamiste agentide ehk „embrüot hävitavate abortiividena” ka tavapärased rasestumisvastased vahendid, nagu näiteks kombineeritud pillid, minipillid, plaastrid, rõngas ja spiraal. Meditsiiniliselt on see muidugi nonsenss, sest kontratseptiivid just nimelt aitavadki vältida rasestumist, takistades munaraku eraldumist, viljastumist või embrüo kinnitumist emakaseinale. Abordivastaste kampaaniameistrite nõudmisest võib niisiis välja lugeda selle, et juba kontratseptiivide kasutamine on „lapsetapp”, millele tuginedes leiavad Vooglaid ja tema mõttekaaslased, et Euroopa Liit ei peaks kriminaliseerima mitte ainult abordi, vaid ka rasestumisvastased vahendid.

SAPTK ei ole ainus ühing, mis sooviks naiste reproduktiivseid õigusi õgvendada. Eesti Kirikute Nõukogu, mis koondab enda alla enamiku Eestis tegutsevatest religioossetest ühendustest, soovis 2000. aastate alul õiguskantslerile saadetud avalduses tunnistada abordi põhiseadusvastaseks. See idee saadeti toona muidugi kuu peale. Nüüd on kirikuinimesed leidnud omale uue väljundi – nimelt on nende egiidi all loodud sihtasutus Väärtustades Elu, mille peamine väljund on naiste raseduskriisi nõustamine ja nõustajate koolitamine üle Eesti. Nende tegevusest saab lugeda leheküljelt rasedus.ee.

Usuühenduste poliitilise lobitöö suhtes tasub valvas olla juba seetõttu, et nende ideid viib ellu eelmistel parlamendivalimistel riigikokku pääsenud Konservatiivne Rahvaerakond, mille poliitilises programmis seisab idee „Me ei poolda aborti”. Hoolimata sellest, et EKRE fraktsiooni seitse meest on teemat üritanud jutuks võtta ka Toompea suures saalis, on see siiani õnneks kiiresti teiste poliitikute poolt tasalülitatud.

Ent mujal ei ole nii hästi läinud. Paraku näitab Poola valitsuse katse aborti teinud naisi ja arste vangi panna ilmekalt seda, kuidas ülikonservatiivne religioosne maailmavaade võib ka me kaasaegses Euroopas muuta naise keha poliitiliseks võitlusväljaks, mille üle tuleb haarata võim.

Artikkel ilmus 2016. aasta lõpus ajakirjas „Sugu: N”