Edward Lucas
ajakirjanik
Me peame taaskäivitama suhted Venemaaga Kremli tingimustel. Kui kõrvaldada dekoratiivsed elemendid, on just see minu vana sõbra Anatol Lieveni argument New York Timesis avaldatud artiklis.
Lieven esitab kolm mõtet. Venemaa ei ole mitte USA globaalne rivaal, vaid regionaalne suurriik, kes püüab raskustega säilitada kildu oma kunagisest mõjusfäärist. Tegelikult pole ta üldse mingi vastane, vaid loomulik liitlane.
Ta mainib Venemaa tegevuse tõkestamise katsete alternatiivkulu Ukrainas ja mujal. Selle asemel peaksime vähendama pingeid, säästes aega ja jõupingutusi teiste, pakilisemate teemadega tegelemiseks.
Praktikas tähendaks see sanktsioonide tühistamist, Venemaa-poolse Krimmi annekteerimise de facto aktsepteerimist ning Ukraina survestamist nõustuma eristaatusega Kremli kontrolli all olevaile idaaladele, mida toetaksid Lieveni ettepaneku järgi ÜRO rahuvalvajad.
Ma ei ole kindel, kas see on üldse võimalik. Minu hinnangul soovib Vladimir Putini režiim halbu suhteid läänega. See toetab riigisisest müüti vooruslikust, ümberpiiratud Venemaast, keda ähvardavad silmakirjalikud välisjõud. See juhib venelaste tähelepanu kõrvale Kremli hävitavalt läbikukkumiselt riigi moderniseerimisel.
Enamgi veel, Putin usub, et liigub võidukursil. Kui me loovutame talle Ukraina, jätkab ta saavutatud eeliste eduks konverteerimist mujal, annekteerides ehk Valgevene või sekkudes Balti riikides. Samuti ei anna Süürias toimuv alust arvata, et Venemaa on väärtuslik liitlane võitluses islamiäärmuslusega.
Lieveni suurim analüütiline viga on siiski tema lähtepunkt. Venemaa ei käitu halvasti sellepärast, et lääs teda provotseeris, ei NATO laienemise ega Euroopa Liidu katsete tõttu arendada kurva saatusega idapartnerlust.
Venemaa kasutab neid ettekäändena, kuid me ei peaks selliseid kaebusi puhta kullana võtma. NATO üritas luua Venemaaga sõbralikke suhteid. Projekt ebaõnnestus, sest Venemaa ei tahtnud võrdset kohtlemist teiste riikidega ega kohelda oma naabreid tõeliselt suveräänsete ja iseseisvate riikidena. See oli Venemaa, mitte meie valik.
Tõeline probleem on Kremli vaatenurk ajaloole. Meie peame Nõukogude impeeriumi lagunemist vabanemiseks. Putin ja tema sõbrad näevad seda ehk ajutise geopoliitilise katastroofina. Me ei ootaks hollandlastelt, taanlastelt või iisraellastelt sõbralikke suhteid Saksamaa juhtkonnaga, mis leinab Hitleri Kolmanda Riigi kokkuvarisemist. Me ei tohiks rakendada Stalini õuduste ohvrite suhtes topeltstandardit.
Lieven väidab, et lääs on liigutanud oma „strateegilist piirjoont” itta ja Venemaa on üksnes reageerinud maa kahmamisele. See väide jätab tähelepanuta kaks tähtsat tegurit. EL ja NATO ei laiendanud oma liikmesust Brüsseli otsustajate käsul. Nad võtsid vastu riigid, kes prõmmisid uksele, nõudes julgeolekut, heaolu, vabadust, sündsust, väärikust ja muud, millest oli raudne eesriie nad ilma jätnud.
Need riigid oleksid võinud otsustada vaadata Venemaa poole. Neid seovad kogu Nõukogude perioodi viletsusele vaatamata ka sellega sügavad keelelised, kultuurilised ja ajaloolised sidemed. Taani ja Hollandi sugused riigid lõimivad ennast hea meelega Saksamaaga majanduslikult – ja Hollandi puhul – isegi sõjaliselt.
Venemaal võinuks olla endise impeeriumiga sellised suhted. Neid ei ole, sest Venemaa eelistas postimperialistlikku tusatsemist, millele järgnesid neoimperialistlikud pahateod ja agressioon. Miks peaksid endised vangistatud rahvad aktsepteerima seda, kui saadaval on ka midagi palju paremat?
Lieven möönab tõepoolest, et lääs peaks Eesti, Läti ja Leedu ründamise korral nende eest tõsiselt võitlema. Ta kirjutab aga, et on raske ette kujutada mõnd realistlikku stsenaariumi, mille korral võiks selline vajadus tekkida. Loodame, et vähemalt selles on tal õigus.
Anatol Lieven on Briti ajakirjanik ja poliitikaanalüütik. Edward Lucase kolumn ilmub uudisteagentuuri BNS vahendusel.
Muidugi oleks venelastel palju uhkem elada kui lääne nn.investorid investeeringute sildi all kõik rikkused ära krabaks.Nii on meil 25 aasta jooksul toimunud,oleme muutumas täielikeks toapoisteks omal maal ,isegi tühisemad otsused otsustatakse meie eest kas Kentmanni tänaval või Brüsselis.
“Läbikukkumine riigi moderniseerimisel” Lucas ja veel paljud (ka meil) usuvad vist tõesti, et on leiutatud õige lääne tüüpi ühiskond mis peab saama sisse seatud ja sobima kõikidele… ei sobi aga enam päriselt ka Lääneriikidele endale.
Kõik mis praegu toimub on lihtsalt uued eneseotsingud, liigitada neid headeks ja halbadeks on suht mõttetu tegevus.Et selle käigus toimub koledaid asju on muidugi kole, aga meenutades giljotiini, ristisõdasid, katokliiklaste ja protestantide teineteisenottimisi jne…miski uus siin ilmas ei sünni paraku ilma valude ja vaevadetta.
Vahet pole kus on lääs praegu, Venemaa on ilmselgelt maha jäänud ehk moderniseerimata ja see on fakt. Peterburi ja Moskva kesklinn ei ole veel Venemaa.
Isegi Eesti taolise vaese riigiga ei anna midagi võrrelda, arvestades millise varanduse otsas Venemaa istub. Kogu infrastruktuurist on jutt. Ja kuhu läheb see üüratu naftaraha? Arvake ära!
Vahet on küll, sest lääs käitub nii nagu peaks nende modernne ühiskond olema mingi etalon kõikidele, aga on ju tegelikult juba ise savijalgadel.Hoiab end püsti laenuraha juurdetrükkimise ja migratsiooni najal-mis nüüd ka veel kontrolli väljuma hakkavad. See on tüüpi ühiskonnamudel mida ei saab olla püramiidi tipu jagu ja peab olema suur hulk alumisi korruseid mis tippu üleval hoiavad.
Tõsi, lääs ehk demokraatlik riigivorm on paljude puudustega, kuid kõik teised seni kehtinud riigivalitsemise vormid on olnud veel halvemad. Näiteks autokraatlik Venemaa – istub tohutute rikkuste otsas, kuid tavainimeste elatustase ei kannata kriitikat ning riigi ladviku isiklik valitsemis- ja vallutusiha on saanud ohuks kogu maailmale.
Venemaa rikkused on loodusvarad, neid maailmale müües on püsivalt rikkaks saamine väga keeruline.Võib oletada, et praegune sõjakusepuhang ongi ainus plaan mida on suudetud välja mõelda pööramaks Jeltsini ajal tooraine ja teatud vene romantika varaidaks muutumise trendi.
Riigivalitsemise vormidest on olnud hea(valgustatud) monarhia Tiibetis, ilmselt on üsna hea ka Šveitsi demokraatia.
Luukas vöiks vötta vana-inglismaal mönes heas pubis ölut ja otsida endale muu teema. Maailm on muutunud ja mitte selles suunas mida tema soovis.
Mis öelda tahad, et kas peaksime Kremli ukaaside järgi sõprussuhteid looma? Kui madala lati alt tuleks läbi roomata? NO WAY!
Meil on viimased kakskümmend aastat kasvatatud noorsugu ja pestud vanemate ajusid vaimus-keskerakond on paha,Savisaar on kuradist,Lätlased on saamatud,Soomlased on põdrad jne.seda kõike selleks.et püsida võimul ja ajada oma asja. Sama taktikat on edukalt kasutanud ka USA kes pideva venemaaga hirmutamise tähe all on laiendanud oma sõjalist haaret maailmas. Venemaa ees ei pea pugema aga peame endale tunnistama,et venemaa on meie naaber ja suurriik mida pole mõtet mõtetult sõimata. Mida me oleme kasu saanud niisuguste kolumnistide nagu Lucas õpetuste järgi elamisest – viimase kümne aastaga oleme kaotanud mitte vähem kui kolme meie riigi astaeelarve jagu raha ise ajades pidevat nutujoru pidevast… Loe rohkem »
“Venemaal võinuks olla endise impeeriumiga sellised suhted. Neid ei ole, sest Venemaa eelistas postimperialistlikku tusatsemist, millele järgnesid neoimperialistlikud pahateod ja agressioon”
Sa ikka selle lause sisu mõistsid?
Millist “kasu” sellistes tingimustes ootad?
Eesti riigile kuuluvate aarete tagastamisest keeldumine ja paljud ootamatud kaubanduspiirangud on ka “USA hirmutamine”?
Vene “ühiskond” seisneb endiselt teraval vastandumisel ja “уважаешь/не уважаешь” mentaliteedil.
Võta näitena Valgevene, kel ei ole Venemaaga sugugi halvad suhted aga kes tunneb siiski ennast Venemaa poolt ohustatuna (kuigi riik on praktiliselt
isevalitseja “käpa all”).
Sõimamisest.
Kui pätikari peksab tänaval inimest, siis ei maksa nendega suhteid rikkuda, sest neid on palju ja nendega saab “suurt äri” teha?
Ehk sõimamine on mõttetu?
USA hirmutab Venemaaga?
Ei ole küll juhtunud kuulma. Pigem oleme ikka meie need, kes läänt Venemaa eest, mitte ei hirmuta, vaid hoiatavad. Enne Ukraina sündmusi peeti ka meie häält hirmutamiseks, nüüd on lõpuks ohust siiski hakatud aru saama.