Krista Kumbergi 35 aastat lasteraamatukogus: ainult lapsed ei ole muutunud

Tarmo Õuemaa

tarmo@le.ee

Krista Kumberg. Foto: Arvo Tarmula

kumberg

Krista Kumberg. Foto Arvo Tarmula

Risti tüdruk, värskelt Peda raamatukogunduse eriala lõpetanu Krista Kumberg võeti Haapsalu lasteraamatukokku tööle 1981. aastal. Nüüd on Krista Kumberg üks Eesti tuntumaid lastekirjanduse uurijaid, kuid oma 35 aasta tööjuubelit tähistas ta mullu ikka Haapsalu lasteraamatukogus, kus on kogu selle aja töötanud. „Lapsed ei ole muutunud, aga kõik muu on,” ütleb ta 35 tööaasta kohta.

Kuidaste sattusid lasteraamatukogu ja lasteraamatute peale?

Siin on tegelikult mitu juhust. Geen on meil perekonnas – tädi Salme oli Maidla külas raamatukoguhoidja. Ristil oli üks ääretult sümpaatne raamatukoguhoidja Laine Mets: ilus, tark, leebe, palju lugenud. Kui Haapsalus oli I keskkooli viimane klass käsil, oli võimalus sõita pedagoogilisse instituuti lahtiste uste päevale. Mõtlesin, et vaatan eesti keele õpetaja eriala üle, sest mis must siis muud ikka saab. Seal selgus, et on ka selline eriala nagu raamatukogundus, ja otsustasin, et lähen sinna. Lasteraamatukokku tulek oli ka puhtalt juhus. Süüdi on Laine Mets ja romantika. Koolis oli minu haru olnud ilukirjandus, mitte lastekirjandus. Kui kooli lõpetasin, kiikasin kodukoha poole, kas on võimalik siin tööd leida. Kui suunamise aeg tuli, siis ei olnud seesama Laine Mets mitte enam Ristil, vaid Haapsalu lasteraamatukogus, ta oli abiellunud ja väike tibu tulemas. Laine läks lapsepuhkusele ja vabastas koha, mille mina rõõmuga ja teadmata, mis saama hakkab, üle võtsin. Ametilt olin siis metoodik lastetöö alal. See oli 1981. Eelmisel aastal sai täis 35 aastat. Praegu on mu ametinimetus bibliograaf, mis päris tõele ei vasta. Pigem olen ma konsultant. Andmebaaside loomisega tegelen minimaalselt, aga kõige muuga maksimaalselt.

Milline näeb välja üks tööpäev lasteraamatukogus?

Sellises väikeses raamatukogus, kus on neli töötajat, peavad kõik kõike tegema. Põhitöö on siiski konsultanditöö ehk kui keegi midagi küsib, siis vastus leida. Näiteks kui õpetaja tahab ülevaadet mis tahes teemal, siis mina annan. Mõistagi tuleb vahepeal laenutada, sest kui meil tuleb korraga palju rahvast, on laenutajal abi vaja – kui linna algkoolis on vahetund, on meil kohe prauh! tuba lapsi täis.

Siin on vist üldse teistmoodi õhkkond kui suures raamatukogus?

Minu arust on siin nii lõbus. Ükski päev ei sarnane teisega. Meie lugejad on nii head, armsad ja mõistvad. Hästi suur rõõm on, kui mõni raamatusoovitus on märki läinud ja laps tuleb jälle soovitust küsima. Siin ei saa olla niisugust hauavaikust, et pillad nööpnõela maha ja kohe on kõps kuulda. Kui lagi hakkab pealt väga ära minema, siis teeme ikka häält ka ja ütleme, et niisugune käitumine raamatukokku ei sobi, aga lapsed on ikka ju lapsed! Raamatukoguhoidja töö on laiem kui lihtsalt raamatute koodilugeja alt läbi piiksutamine. Praegu oleme terve nädala tegelnud sellega, et tuleb Ernst Enno etluskonkurss ja lapsed otsivad selleks luuletusi. Uurime, kui vanad nad on, missugused luuletused neile meeldivad: lõbusad, tõsised, loodusest, lastest? Siis leiame sobiva luulekogu. Jah, meil on palju rohkem kui mitte päris kättpidi talutamist, siis nõuandmist. Uurivad ka lapsevanemad, lasteaiaõpetajad, õpetajad.

Kas lapsed on selle 35 aasta jooksul muutunud?

Ei. Lapsed ei ole üldse muutunud. On muutunud kogu maailm nende ümber, tehnilised ja igasugused muud vahendid. Ka raamatud on natuke muutunud, aga lapsed ise on täpselt samasugused.

Kuidas raamatud muutunud on?

See on nüüd küsimus, kumb oli enne, kas kana või muna. Autorid on väga mures, et loetakse vähem ja lapsed ei saa kindlasti raskest tekstist aru – teeme neile siis kergemad, lihtsamad, lühemad, suuremate tähtedega ja selgema sõnumiga raamatud. Lähebki üks osa autoreid sellele libedale teele ja annab sellist lihtsustatud kirjandust. Sellist, mis oleks kergesti manustatav toit ja millel ei ole jäävat väärtust. Nüüd ei teagi, kas lapsed olid enne natuke lollimad ja tulid kirjanikud järele või pakuvad kirjanikud kõigepealt sellist mämmi ja lapsed jäävad sellest natuke tömbimaks. Aga mulle tundub, et eesti lapsed oskavad ja tahavad lugeda. Meie autorid kirjutavad ikka häid, tõhusaid raamatuid, mida ka loetakse. Tomusk, Keränen – meie krimikirjandus on ju eriti hea.

Umbes kümme aastat tagasi võis veel rääkida, et poistele ei kirjutata midagi. Nüüd on just Keränen ja Tomusk vist selle lünga täitnud?

Jah, tüdruk loeb ju kõike hea meelega, aga poisil olgu seiklus ja poiss peategelane. Siiski umbes 6.–7. klassi poistele, kui nad ei ole läinud fantaasiakirjanduse lugemise teed, on raamatuid suhteliselt vähe. Aga see on muidugi ka vanus, mil väga palju poisse tahab lugeda midagi asjalikku, teatmekirjandust ja aimekirjandust tehnikast ja loodusest.

Olete 35 aastat saanud ka lastekirjanikke jälgida.

Jaa, nad on käinud siin ja mina olen käinud neil külas. Väga suurt rõõmu teeb, et põlvkondade vahetumine on meil sujuvalt läinud. Praegu tegutseb Eestis ju iga põlvkonna esindajaid. Oi, kui tore, et kirjutab edasi Aino Pervik! Heljo Männilt tuleb ikka ka üht-teist. Olivia Saar kirjutab… Siis on need, keda oleme hurraaga vastu võtnud kui noori autoreid nagu Kivirähk, aga ta on juba ju elav klassik. Ehk siis keskmine põlvkond. Siis tuleb aga noori särajaid nagu Kairi Look oma tragide, naljakate ja lõbusate raamatutega. Ma ei saa nüüd päris öelda, et lastekirjanik oleks nooremaks muutunud. Muutunud aga on, et igaüks võib anda raamatu välja.

Kas seda võimalust kasutatakse ka kurjasti?

Jah. Tore, et igaüks võib raamatu välja anda, aga mõnikord võiks kirjastaja ka paar minutit mõelda. Sageli on nii, et hea lugu mõlgub meeles, aga võetakse naabritüdruk illustreerima, siis köidetakse mingi vihik kokku ja antakse välja. Jutt iseenesest võiks olla väga hea, kui oleksid juures hea kunstniku pildid, aga kehvakeses vormistuses jääb ka hea jutt kahe silma vahele. Või siis vastupidi, sõnum jääb hoopis kesiseks. Üldiselt liigub kogu maailm piltide poole. Seda on igasugustelt messidelt näha. Tõesti super-hüperpildiraamatud, üle kahe lehekülje pilt ja kolm lauset teksti. Täiesti vabalt võib juhtuda, et seal on romaani mõõtu sõnum taga. Võib ka juhtuda, et ei ole. Pilt on sulasest partneriks muutunud. Näiteks Indrek Koffi „Ilusti”. Kui loeksime teksti eraldi valge lehe pealt, siis me ei saaks pooltele asjadele pihta, aga Ulla Saare pildid näitavad, mis tegelikult toimus. Vahvad on nõksud, nagu näiteks on pesumasina kõrval pulbripakk „Puhtax” või maitseainete riiulil „Püha Maria” nimeline pipar. Ma tean, et praegu valitakse välja 25 Eesti kauneimat raamatut ja veel viis kauneimat lasteraamatut. Need, kes lasteraamatuid välja valivad, on hädas nagu mustlased mädas, sest ilusate lasteraamatute riiul on vaat nii pikk. Vabalt võiks 25 kõige kaunimat lasteraamatut valida.

Kuidas klassikud ajaproovile vastu on pidanud?

Kui lapsed, nirkninad nagu nad on, näevad, et raamat on vana (Kust nad sellest aru saavad? Raamat võib olla täitsa tipp-topp, ei ole kulunud ega hiirekõrvadega, aga ikka on vana.), siis nad seda väga ei taha. Kui seesama lugu on trükitud kenasti klantskaante vahele ja uute illustratsioonidega, siis on küll „Ohhoo, tore raamat!”. Klassikat soovitavad õpetajad, nii et enam-vähem on see lastel loetud. Lastekirjanduse klassika ju lõpuks ongi võib-olla see, mis meid mingil määral ühendab. Inimesed loevad igasuguseid raamatuid ja meil ei ole ühtegi muud kokkupuutepunkti, välja arvatud „Kevade”, „Sipsik”, „Naksitrallid”. Seepärast on oluline, et õpetajad siiski soovitavad koolis raamatuid.

Kas tänapäeva lapsed loevad vähem?

Nad loevad palju rohkem. Mina näen siin majas lapsi, kes loevad, ja mõni loeb kohe meeletult palju. Aga mida lapsed loevad, on küsimus. Nendel on see pisikene sõber (nutiseade – toim.), kus nad sudivad, loevad ja ise kirjutavad. Tõenäoliselt see nende keelekasutust ei arenda, ei parenda, sõnavara ei suurenda. Lugemise traditsioon on vist, jah, muutunud. Lapsevanemad küsivad ka sageli, kuidas saada laps lugema. Ei olegi muud öelda, kui et ole hea, istu ja loe ise. Näita, et lugemine on õudselt tore tegevus. Väikesele hakka ette lugema. Küll see lugemine siis tuleb, ja kui ei tule, ei ole kah midagi lahti. Minu ajal ei lugenud samuti kõik inimesed. Aga lugema peaks lihtsalt sellepärast, et inimesel oleks sõnavara, sõnakasutus- ja kirjutusoskus. Koolielus ka funktsionaalne lugemisoskus ehk ülesandest arusaamine. Sellepärast peab lugema, mitte sellepärast, et ilukirjandus on nii kaunis. Rääkimata mõtlemisprotsessist ja empaatiast. Seda nimekirja, miks lugemine on oluline, ei jõua kokku lugedagi.

Midate ise loete? Kas jõuate lugeda ka nii-öelda vabal ajal selliseid raamatuid, mida ei peaks töö pärast lugema?

Siin töö juures väga lugeda ei jõuagi. Paratamatult loen ma tõesti päris palju laste- ja noortekirjandust. Õnneks on nende hulgas kirgastavalt heal kirjanduslikul tasemel teoseid. Mõni lastekirjanik, näiteks Pervik, ütleb kolme lausega selle ära, millest mõni kodanik täiskasvanute kirjanik kirjutab romaani. Jah, ma loen palju „erialast” kirjandust ega kurda. Kui loen enda jaoks, siis krimkad ja fantasy läheb väga hästi. Aga ka muu kirjandus, mida soovitatakse – „Punane raamat” Vene autoritest on väga hea. Aga miks peaks lapsed eakohast fantasy’t lugema? Seal ei olegi ju muud kui ühe mürsiku suurekssaamise lugu. Noor inimene, kes ei tunne oma võimeid, õpib neid tundma, kasutama, taltsutama ja siis valib kas hea või kurja. Ühesõnaga palju seiklusi. Ega seal olegi midagi fantastilist, kõik on elu ise.

Kui aasta lõpus tehakse Postimehes, Päevalehes või ERRis raamatuaasta kokkuvõtet, siis lasteraamatute aastat iseloomustab tavaliselt Krista Kumberg Haapsalust. Kuidas see juhtus, et olete saanud Eesti üheks nõutumaks lasteraamatu-uurijaks?

Ma ei tea, miks kõige populaarsem olen. Lasteraamatute spetsialiste on ja palju targemaid kui mina ja eriharidusega. Minu nime juurde poogitakse lastekirjanduse uurija. Tegelikult on ainus lastekirjanduse uurija Eestis Jaanika Palm. Kuna me aga moodustasime ühe grupeeringu ja oleme teinud mitu väljaannet kamba peale, olen julgenud öelda, et kui nad ei taha panna mind raamatukoguhoidjaks, siis pangu, et olen lastekirjanduse uurija. See algas samuti puhtakujulisest juhusest. Meil töötas kunagi Tiina Põldaru. Tema läks Tallinna tööle ja korra soovitas Rein Veidemannile, et on üks Kumberg, kirjutab Lääne Elule lugusid raamatutest, et võiks teda proovida. Veidemann oli Postimehe kultuuritoimetaja. Eks ta siis katsetanud ja nii on see kuidagi läinud. Võib-olla pean tähtaegadest ja mahtudest kinni (naerab).

Mida kirjutamine pakub?

See sunnib mind lugedes rohkem mõtlema ja analüüsima. Mõned on mulle servapidi ette heitnud, et ma kiidan raamatuid, ei kritiseeri neid. Aga ma ei võtagi ette raamatut, mille suhtes tunnen, et see on tõeline jama. Õudselt lihtne on ilkuda. Võiks võtta mingi raamatu, millest tunned, et on kasin ja kesine, ja seda mõnitada, nii et on tükid taga, ja enda tarkust ja vaimukust välja näidata. Milleks? Esiteks ei ole seda autor ära teeninud, tema ju kirjutab oma parema äranägemise järgi, nagu ka kunstnik joonistab. Tahaks tähelepanu tõmmata headele raamatutele. Kirjutamise mõte on ju jagada ka oma rõõmu.

Olete ka ise lasteraamatuid kirjutanud.

Jah, olen küll. Näidendikogu sai välja antud Koolibris seetõttu, et olen aastast 2000 ehk peaaegu 20 aastat kirjutanud Risti koolile igaks aastaks jõulunäidendi. Kuna me tegime Läänemaa kambakesega – Ene Jundas, Riina Kippak ja Siivi Põder – Koolibri kirjastusele teise klassi emakeeleõpiku, oli julgust sellele kirjastusele pakkuda ka näidendeid, sest meil on raamatukogus kogu aeg repertuaaripõud. See on vastuolu. Ühest küljes öeldakse, et näidendiraamatuid ei osteta, neid ei ole mõtet välja anda. Teisest küljest tulevad õpetajad ja lasteaednikud ja küsivad, et andku me näidendeid. „Autopõnn Anto” tuli tänu raamatukonkursile „Põlvepikku”. Kui ministeerium selle esimest korda välja kuulutas, tahtis ta, et kunstnik ja kirjanik looks koos uhke raamatu, kus oleks pildi ja teksti partnerlus. Mina hakkasin komisjonis jalgadega trampima, et mis siis saab, kui külatädi tahab kirjutada, aga temal ei ole ühtegi tuttavat kunstnikku. Siis otsisin hea tuttava Viive Noore kaudu Priit Rea. Tema tegi autopõnn Antole pildid ja mina tegin jutu. Raamat oli liiga traditsiooniline ja sellel konkursil tähelepanu ei pälvinud, aga mul oli kohutavalt kahju Priidu tehtud tööst. Siis pakkusin jälle Koolibrile. Niiviisi tuli neid neli tükki välja. Mina ei ole aga kirjanik, olen autor. Kirjutan selgelt sihtrühmale. Midagi ma sinna teistele täiskasvanutele ära ei peida. Nii et raamatud on tulnud ka natuke juhuse kaupa, mitte suurest sisemisest põlemisest. Aga loomisrõõm on ikka. Nii tore on kirjutada ja mõelda, mida ma lapsele öelda tahan. Kuna need raamatud on koolieelikuile, siis on väike õpetuseivake sinna üsna halvasti ära peidetud. Näidendid aga on väga vahvad. Kui on idee, siis juba kujutad ette, kuidas Risti kool need lavale seab. Viimane näidend tuli välja ääretult vahvalt. Nii kihvt lavastus, muusika ja tantsuseade, et ma kujutan ette, kuidas terve saal lustis.

Kas suurema teose kirjutamise mõtet ei ole olnud?

Ei ole. Tiivad ei kanna. Tuleks selline keskmine ja milleks seda.

Tean, et käite oma väikese sõpruskonnaga igal võimalusel Linnateatris. Kas vastab tõele, et „Arkaadiat” olete näinud 10–20 korda?

„Arkaadiat” 20 korda ei õnnestunud, aga „Isasid ja poegi” peaaegu küll. 20st jäi üks kord puudu, aga sõbranna ületas 20 korda.

Miks teater? Miks Linnateater?

Teater on ju tore. Teatris on koos kõik kunstiliigid, kujutav kunst, muusika, tants, näitlemine, kirjandus. Linnateater on usaldusväärne. Eks sealgi ole paremaid ja halvemaid aegu olnud, aga enamik lavastusi vastab Nüganeni välja öeldud kriteeriumile – lavastus, kus saab naerda, nutta ja mõtelda. Mõtelda ka veel järgmisel päeval. Tema ja Linnateatri lavastustes enamasti nii ongi. Muidugi „Arkaadia”, „Isad ja pojad” ning „Ainus ja igavene elu”, ja veel mitmes oli nii palju sees, et esimese korraga ei suudagi kõike ahmida. Kõike märgata ja näha. Kui iga detail mängib, siis peabki ju mitu korda käima.

Teil pidi Ristil ka uhke aed olema?

Jah, see on kohustus ja hobi üheskoos. Eks ta ole ikka rohkem kohustus. Mulle meeldiks aed väga, kui keegi seda korras hoiaks. Aga ta hoiab vormis. Mida me muidu ikka teeme – veeretame ennast ühe tooli pealt teise peale. Tänu aiale on ikka liikumist ja toimetamist ja oma territoorium, kus ma võin istuda ja raamatut lugeda. See on väga tore.

Miks ei ole te näiteks Tallinna läinud elama või tööle?

Eks ma kindlasti oleksin esialgu tahtnud, aga minu kodu on ju Ristil. Mis ma sinna Tallinna lähen? Et saaks iga päev teatris käia? Tallinna omad ei käi teatris. Lähen Tallinna tuttava poole ja tema imestab, kuidas ma tean, mis näitused Tallinnas on, ja isegi, kus galeriid ja käsitööpoed on. Võib-olla teeks Tallinnas elamine hoopistükkis laisaks. Kui elad kusagil serva peal, siis ahmid seda sisse, mis võimalik on. Tallinnas on see harjunud asi: ah, mingi teater – homme lähen. Haapsalus on vahel sama asi. Kas ma käin siis Okase muuseumis kõiki näitusi vaatamas? Alati on tunne, et aega küll, ja kui siis lähed, on see juba maha võetud.

Krista Kumberg

Sündinud 1959.

1977 lõpetas Haapsalu I keskkooli.

1981 lõpetas Tallinna pedagoogilise instituudi raamatukogunduse erialal.

1981. aastast töötab Haapsalu lasteraamatukogus.

Tunnustatud laste- ja noortekirjanduse spetsialist ja uurija, kelle ülevaated, arvamuslood ning kriitika ilmuvad mitmesugustes väljaannetes (Sirp, Eesti Ekspress, Lääne Elu, Nukits, lastekirjanduse uurijate töögrupi toimetised jm). Mitme lastenäidendi autor.

Kirjutanud lasteraamatud „Autopõnn Anto ja uus tüdruk”, „Autopõnn Anto lemmiktoit”, „Autopõnn Anto läheb seiklema”, „Autopõnn Anto vanaemal külas”, „Jõululuulud”, „Linda nööp”.

Teoste „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012”, „Lastekirjanduse sõnastik”, „Ilusa emakeele 1. ja 2. osa” kaasautor. Kogumiku „Edgar Valter”, „Eesti aabitsad. Kalender 2016”, Läänemaa aastaraamatute jm koostaja ja toimetaja. Olnud Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nõukogu liige, Läänemaa ekspertgrupi liige ja esimees, Haapsalu linna kultuurikomisjoni liige.

IBBY Eesti osakonna juhatuse liige, ELTK lastekirjanduse uurijate töörühma liige, ERÜ rahvaraamatukogude komplekteerimise töörühma kirjanduse valiknimestike koostamise töörühma liige.

1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Ave Mattheus
5 aastat tagasi

Tore, sisukas intervjuu alati toimeka ja rõõmsameelse Kristaga. Aga kes on küsija?