20. detsembri õhtul lahkus ootamatu haiguse tagajärjel arst, karikaturist, luuletaja ja koduloolane Viljar Ansko.
Viljar Ansko sündis 17. mail 1948 Tartus, kuid suurema osa oma elust veetis ta Läänemaal Ristil, kuhu ta kogus ka märkmisväärse raamatukogu.
Ansko oli väga mitmekülgne mees, ta on olnud kaevur ja luuletaja, elektrik ja kirjastaja, karikaturist ja vaestearst, represseeritute eestkõneleja ja spordimees. „Ma ei tea ühtegi inimest, kel oleks nii laialivalguv elulugu kui minul,” ütles Viljar Ansko sel kevadel Lääne Elule antud intervjuus.
Laiemalt on Ansko tuntust kogunud karikaturistina. Tema karikatuurid on olnud väljas paljudel näitustel Eestis ja ka isikunäitustel Ristil, Haapsalus, Tartus, Kohtla-Järvel ja mitmel pool Tallinnas. 2008. aastal ilmus Anskolt karikatuurikogumik "Hippocratitis dolorosa".
Karikatuuri kõrval oli Viljar Ansko jaoks olulisel kohal kirjandus. Oma kirjastuse "Anamneesia" kaudu on ta koostanud, toimetanud ja välja andnud üle 30 raamatu. Suurem osa raamatuid ja kindel osa Memento ajalehest on pühendatud represseeritute luulele. Ansko enda sulest on ilmunud kolm luulevalimikku ning ta on tõlkinud ka vene autorite luulet. Ta oli Eesti Ajakirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige.
Anskot võis nimetada represseeritute eestkõnelejaks, sest seitse aastat toimetas ta ajalehte Memento ning tema idee oli püstitada Ristile raudteerööbastest mälestusmärk küüditatutele.
Viljar Ansko oli Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi ja kodanikupäreva aumärgi kavaler.
Suure hingega helge inimene.Respekt ka arstina! Temaga oli ikka hea meel kokku saada ja juttu ajada…
Minu mälestuste see jääb Viljar arst – humanistina.
PS Harju -Ristil oli Lääne-Ristil elanud Viljar Ansko viimne kutsealane töökoht ja Marie Underil esimene-Risti mõisa lastepreilina…H-Risti lähedal ,Hatu mõisas töötas koolijuhatajana ka ainsa skaudiromaani autor,laste-ja noorsookirjanik Henriete Ollik-Andevei-Parve.
Kaastunded ja mälestused Harju-Ristilt.
lõputa lugude
lõputu algus
lõputa naer ja nutt
kusagil ikka paistma jääb valgus
nõnda räägib su elu ja jutt…
Viljar lahkus.Viljar elab edasi.Tänud siinses ilmas tehtu eest!
Suur kaastunne kõigile, kes tundsid Viljarid. Olime koostööpartnerid represseeritud liidu Memento ajalehe, kui ka kogu küüditatute tegevuse juures.Puhka rahus ja olgu Eestimaa muld Sulle kergeks katteks.
Iga lahkumine on valus, igal lahkujal ja tema sõpradel oli oma aja(l)ootus. Kohtusime sel sügisel, Viljar, ja pidin peagi sulle Ristile külla tulema. Nüüd jääb meil kohtuda seal kõrges! Puhka rahus! Püsi meeltes!
VILJARIT MÄLESTADES. Kuidas see nii läks, Viljar… See lause painab meeli. Ehkki Sa vihjasid korduvalt, et ei saa enam pisiasjadega tegelda ja keskendusidki olulisele. Üks neist oli kavandatud raamat. Pärast kohtumist Marie Underi ümbermatmisel veensid mind, et saadaksin juurde oma karikatuure “Eesti karikatuuri ajaloole”, mida koostasid. Kohtusime. Saatsid meile. Helistasid. Muretsesid mu tervise pärast, jagasid arstina nõuandeid. Pidime Ristil kohtuma, vaatama käsikirju ja muid materjale. Olid üks mu sõpru, kes teavad represseeritute lugu eriti hästi ja Sa oskasid meiegi pere saatuse puhul leida ainuõiged sõnad. Sa oled meil alati meeles, Viljar – minul, mu perel, sõpradel. Mina ega ka mu… Loe rohkem »
See juhtus liiga vara. Sul jäi palju asju pooleli, sealhulgas ka Eesti Karikatuuri Ajalugu. Seal teispoolsuses kohtud sa paljude kuulsate karikaturistidega ja saad kõik veel puuduvad faktid teada. Langetan pea ja avaldan kaastunnet kõigile Viljari omastele ja sõpradele. Tundsin teda alates 1971. aastast ja mul oli hea meel ja au teda tunda.
Igavikuteedele on lahkunud armas sõber ja aatekaaslane VILJAR ANSKO…
Raamatute raamatust loeme : “Sest tuhat aastat on Su silme ees
nagu eilne päev,kui ta on möödunud,
ja nagu vahikord öösi.
Sa uhad nad ära:unenäoks nad saavad ,
nagu rohi,mis hommikul hällib.
Hommikul õitseb ja hällib,
õhtuks see närtsib ja kuivab…
Me lõpetame oma aastad nagu ohke…”
Rahu olgu sinuga, kallis kaasteeline!
HALLIKI ja JAAK Veski talust