Aidi Vallik: uus valitsus – jätame jälgimisele

Aidi Vallik

kolumnist

Aastatega oleme kõik aru saanud, et reformierakondlik valitsus on tabelitesse kantud arvude põhjal olnud tugev.

Arvude kõrval pole enam silmi jätkunud selle märkamiseks, mis toimub tabelite taga või nende mõjul pärielus. See, et tabelis arvud ilusasti kokku kõlksuvad, ei tähenda, et hariduselus, tervishoius, sotsiaalias jm kõik samamoodi oleks. Vastupidi. Eeskujulikud tabelid pole justkui enam toiminud kodanike huvides. Probleemid äsja nimetatud valdkondades on aina kasvanud, mis omakorda on andnud järjest rohkem põhjust kõnelda valitsuse võõrandumisest kodanikest.

Seetõttu tervitavad väga paljud valitsuse vahetumist. Pealtnäha on tervitamiseks ka põhjust: kümmekonna päevakesega kokku küpsetatud koalitsioonileping näitab, et uus valitsus paikneb vähemalt praegu näoga rahva poole, hoiab piltlikult öeldes lausa silmsidet ega vahi laua peal olevaid tabeleid.

Vastsete koalitsioonipartnerite lepingusse raiutud plaanid on sellised inimnäolised. Kohe näha, et vasakpoolsed, eks ole, eriti tulumaksuvaba miinimumi kergitamine sellisele tasemele, et miinimumilähedaste palkade saajad (keda Eestis on üllatavalt suur protsent) on sellest lausa vabastatud. Tuliseid kirgi on aga kütnud magusate jookide ja uute autode soetamise maksustamine, kuid kõige rohkem veel lahja alkoholi aktsiiside kergitamine väidetavalt sellise määrani, et õlletootjate sõnutsi hakkab meil olema Euroopa kalleim õlu üldse.

Mina oskan siin reaalset võimalikku probleemi kujunemas näha vaid viimasest. Limonaadimaks – nõus. Minu poolest oleks võinud maksu alla lajatada kas või kõik maiustustena kvalifitseeritavad kaubad või tooted, milles on suhkrusisaldus üle 10 protsendi. Kui meil muud tervistkahjustavad käitumised on juba ammugi rõõmsalt ära maksustatud tubaka- ja alkoholiaktsiisiga, siis miks mitte ka suhkrusõltuvuslik käitumine, mis selgelt seisab nii hammaste lagunemise, südame-veresoonkonna haiguste, diabeedi kui ka rasvtõve epideemilise leviku taga.

Automaks – lõpuks ometi. Isegi tagasihoidlikult tehtud, ma ütleks. Muidugi võib vaielda nõrkemiseni, kas maksustada kilovattide või heitgaaside järgi või veel millegi muu põhjal, aga praegune kilovatipõhine arvestus tundub täiesti mõistlik. Meie võrdlemisi heas korras lauskmaateedel ei ole objektiivselt neid keskmisest suuremaid kilovatte üldjuhul ju muuks vaja kui efektseteks möödasõitudeks. Ütlen meelega efektseteks, mitte turvalisemateks. Sest liiklusõnnetuste statistika järgi kalduvad vastassuunavööndites pahandust tegema millegipärast pigem võimsama mootoriga autod.

Õlle ja lahjade (ning värviliste) alkohoolsete jookide (mis irvhammastel ammu lasteviinaks ristitud) maksustamine teeb mind aga praegu kõige ettevaatlikumaks. Mitte sellepärast, et neid poleks pidanud maksustama, vaid sellepärast, et ohjeldamatu hulk Läti maksumärkidega õlletaarat võib mõttetuks muuta meie praeguse keskkonnahoidliku panditaarasüsteemi. Rääkimata neist summadest, mis meie tootjail ja riigil jäävad saamata siin müümata jääva õlle koguse pealt. Läti on päriselt ka nii lähedal, et nutikad pead on juba pannud käima otsebussid Tallinna sadama ja Alko 1000 poodide vahet Iklas ja Valkas. Nii et ma olen skeptiline, kuid täiesti nõus ootama ja vaatama. Jätame jälgimisele.

Uuel valitsusel ei ole kerge, selge see. Vähemalt on nende pürgimustes näha head tahet ja uusi meetodeid oma eesmärkide saavutamiseks. Vähemalt on nad kohe alguses suutnud signaali anda, et üritatakse olla rahva valitsus, valmis dialoogideks ja nägema-kuulma ka seda, mis väljaspool kabinetti asjadest arvatakse ja kuidas tabelisse pandud arvud reaalses elus väljenduvad. Selle signaali kiidan ma heaks. Edasise asjus aga – jätame jälgimisele.