Tänavu saab Läänemaa aasta isa aunimetuse Koluvere küla Põllusmaa talu vanaperemees Hannes Smitt.
Kui Smitid 1957. aastal praegusel Põllusmaa talu kohal alustasid, oli seal vana talumaja, väike aidakökats, kolm hõbepaju ja kolm õunapuud. Muud mitte midagi. Hannes ja Helle Smitt on suureks kasvatanud viis last, perel on kuus lapselast. Valla poolt on Hannes Smitil aukirju, vapimärk, medal, suur teeneterist, „Kõik on aja jooksul tulnud,” nentis Kullamaa valla aukodanik.
0,3 hektarilt 160 hektarile
Smitid elavad Koluvere külas Põllusmaa talus. Naabrimees on vallavanem Jüri Ott, kes on seal juba aastakümneid toimetanud.
„Kunagi pärandati see minu isale-emale,” meenutas Hannes Smitt. Aga ema oli testamendi ära põletanud ning maa oli vahepeal uute omanike kätte läinud. Hannese isa ostnud 1957. aastal koha ära ning tuli koos perega Põllusmaale ja hakkas kohe uut elumaja ehitama.
„Kui abiellusin, tegin teise korruse enda pere jaoks korda,” meenutas Hannes. Nüüd elab maja teisel korrusel talu 33aastane noorperemees Erki.
Tegelikult tahtis Põllusmaa peremeheks saada pere viies laps Heigo. „Õppis Türi põllumajanduskoolis kõik ära. Aga noh, läks nagu see läks…” poetas ema Helle.
13 aastat tagasi, just enne Heiko 20. sünnipäeva, sattus auto, milles oli ka perepoeg, tuisus avariisse. Kaks Türil õppinud poissi sai surma, üks neist oli Heiko Smitt. „200 meetrit enne kooli,” lausus ema Helle.
„Siis Erki otsustas…” meenutas isa Hannes. „Siis ütles: tulen, hakkan talu pidama.”
Kunagisest kolhoosiaegsest 0,3 hektarist on talu kasvanud 160 hektari suuruseks. „Kolhoosi lõppedes, 1992. aastast, saime neli-viis hektarit lisa,” meenutas isa Hannes.
Hannes Smiti sada ametit
Pereema Helle on Noarootsist pärit. „Suunati siia tööle,” meenutas Viljandimaal Vana-Võidus Gagarini-nimelises sovhoostehnikumis zootehniku kutse saanud Helle Smitt.
Kehtna sovhoostehnikumis mehhanisaatoriks koolitatud Hannesega kohtus Helle 1970. aastal, kolm aastat hiljem tehti pulmad.
„Ma olen sadat ametit pidanud,” nentis isa Hannes. „Alguses tulin uue tehnika mehaanikuks, siis asendasin osakonnajuhatajaid, seejärel olin traktorite peal, siis melioraator, hiljem sain jahumasina peale, olin ise ka laohoidja. Kolme koha peal rabasin, pere oli suur. Raha oli vaja.”
Kolhoositöö kõrvalt tuli talitada ka kodus, oma laudas oli kaheksa lehma.
„Mune pole me kunagi poest ostnud,” kiitis isa Hannes. Ema Helle meenutas, et ühel korral siiski osteti, kuid munakoored olnud nii rabedad, et kui munadega koju jõuti, olnud kõik puha puruks.
Põllusmaal on 80–90 hektarit vilja all, lehmade toidupoolist mujalt juurde ostma ei pea.
„Soomlased tõid algul seda algelist tehnikat, et üldse sai hakata,” meenutas Hannes. „Tänu sellele, et sa kiriku liinis olid tööl ja nende välismaalastega tegelesid,” poetas ema Helle.
Praegu on Põllusmaa talus kõik vajalik. Kombainid, kuivatid, traktorid, kõik Euroopa Liidu toel ostetud.
Kui kolhoosikord lõppes, ostsid Smitid ühismajandi pankrotihaldurilt vasikalauda koos loomadega ära. „Sadakond vasikat oli sees, sealt hakkasime neid viima tapamajja,” meenutas isa Hannes. „Osa mullikaist olid tiined, need jätsime järele ja sealt see lehmapidamine meil algse sai,” lisas ema Helle.
Põllusmaal on veiseid kokku 46, neist lüpsilehmi 27. „Piimaga on viimastel aastatel olnud raske. „Poleks poeg üle võtnud, oleksime ära lõpetanud,” ütles Helle.
Põllusmaa lehmade toodang on viimastel aastatel olnud 9300 peal. „Sel aastal tuleb vähem, rohi oli kevadel kehv, kuiv ja puitunud,” arutles Helle.
„Eks see ole miinus, et igal hommikul pead kell pool viis lauta minema,” arutles ema Helle. „Suur pluss on aga selles, et see on oma töö. Kõik, mis teen, teen omale.”
„Tallinna piimakombinaat läks pankrotti, sealt saime lataka kätte, Pärnust saime lataka kätte,” meenutas Hannes talupidamise algusaastaid.
Piimarahast ilma jäämine ei tõmmanud Smitte põhja vaid seetõttu, et tollal käisid nad talupidamise kõrvalt ka palgatööl.
Põllusmaa talu müüb oma toodangu E-Piima Põltsamaa tehasesse juustupiimaks. Smitid on piimakombinaadile nii head kunded olnud, et peaaegu igal aastal on E-Piim neid premeerinud. „Oleme Egiptuses preemiareisil käinud, viimastel aastatel aga Toila spaas,” kiitis pereisa.
Piimatootjad kurdavad, et piima eest makstakse omahinnast vähem. Smitid saavad rehnuti tasakaalu sellega, et enda tööd omahinna sisse ei arvesta. „Sööda saad oma maa pealt, oma tööd ei arvesta, nii saab hakkama,” selgitas Helle.
Perepoeg Erki võttis talu mullu kevadel üle. Noorperemees sai ka noore taluniku toetust ning peab nüüd vähemalt viis aastat talus lüpsikarja pidama.
Lapsed on rõõmu allikas
„Ikka lapsed on kõige rohkem rõõmu valmistanud,” tõdes isa Hannes. „Ja lapselapsed,” lisas ema Helle. Smittidel jookseb 44. abieluaasta. „Noored ei usuks sellist asja,” muheles ema Helle.
„Igas peres tuleb oma ütlemisi,” tõdes Helle. „Aga riidu pole kah olnud,” lisas Hannes. „Üksteisemõitmine peab olema,” arutles Helle. „Kannatust,” poetas Hannes lisaks.
Püksid on Smittide peres mõlema jalas. „Ühel oma, teisel oma tegemised,” ütles Helle. „Lauta lähed, igaüks teab, mis tema töö on. Pole vaja rääkidagi. Aga nõu peame ikka.”
Smittide lapsed on kõik Kullamaa keskkooli lõpetanud, linnas edasi õppinud. Kolm tütart elavad Tallinna lähedal. „Arukülas, Tabasalus ja Väänas,” loetles ema Helle. „Tallinnas käivad tööl. Kahel on perefirmad, kõige vanem on erafirma palgal.”
„Oleme tahtnud, et kodu oleks hubane ja mõnus, et kui nad tulevad,” ütles ema Helle. „Juured on neil siin.”
„Väikeste heaks on nüüd rohkem aega,” kinnitas vanaema Helle pojatütrel pead silitades. „On ju, Freya?” Lapselaps Freya (sellenimelisi on Eestis vaid 16) tõstab käe püsti ja ajab sõrmed harali, andes märku, et tegelikult on ta viieaastane.
„Kui neid palju on, siis kasvavad nad üksteise najal,” arutles isa Hannes. „Heigo, tema kasvas nii, et ei saanud arugi.”
„Kokkuhoidmist on meie peres küll, seda imestavad kõik, et kuidas me nii kokkuhoidev pere oleme,” lisas ema Helle rahulolevalt.
„Lapsed kasvavad kõik koos. Suurena on igaühel oma iseloom, oma vaated. Kui aga kokku saavad, klapivad hästi.”
„Tööd on tehtud, vaeva nähtud, aga kui tagasi vaadata, on ikka mõnus tunne,” nentis ema ja vanaema Helle.
Tulevik on tume
„Tulevik on tänapäeval üldse tume,” tõsines Hannes. „Kümmekond aastat tagasi tundus, et kõik on nii rahulik, aga nüüd enam ei ole. Ainult sõditakse.”
Volikogusse Hannes Smitt vist enam ei kandideeri. „Ma arvan, et ehk hakkab aitama. Anname noortele ka võimaluse. „Oldud ju küll. Kunagi kutsus Heino Priimägi kangesti, et tule. Sai mindud ja kogu aeg on valitud. Rahvas on valinud.”
„Mul on Läänemaast kahju, muidu jääb see nii väikseks ju. Mul oleks see suur-Läänemaa vald meeldinud. Siis oleks kõik võrdsed olnud.”
Hannes Smitt saab Läänemaa aasta isa tiitli maakondlikul tänuüritusel Penijõe mõisas 24. novembril. Aasta isa saab kingituseks Eesti ettevõtte Wooch puidust käekella.
Läänemaa aasta isa tiitlit annab Lääne maavalitsus välja aastast 2013.
Aasta isad
Läänemaa aasta isad
- 2013 Kalle Orumaa Nõvalt
- 2014 Toomas Räli Lääne-Nigulast
- 2015 Tiit Seiton Martnast
- 2016 Hannes Smitt Kullamaalt
Fotod: Urmas Lauri, erakogu 
Hannes Smitt on Põllusmaal kõik oma kätega teinud. Vaid pliiti käis remontimas pottsepp. Pojad on ehitustöödel abiks olnud, kinnitas vanaperemees. 
Smittide pere jõulud 2015. Tagareas vasakult: väimees Jaanus, tütar Helena, tütar Hannela, minia Carine, poeg Erki, tütar Edvika, väimees René; keskmine rida (vasakult): lapselapsed Rosé-Marii, abikaasa Helle, isa Hannes, lapselapsed Freya, Eric; esireas vasakult: lapselapsed Taurite, Tauri ja Randal. Foto: erakogu
Jaksu ja rõõme tublidele Hannesele ja Hellele!