0

Jim Ashilevi esitles Haapsalus oma uut raamatut

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Jim Ashilevi. Foto: Arvo Tarmula

 

Jim Ashilevi sõnul pole tema viimane teos „Armastuskirju teatrile” sugugi pilgeni armastust täis, vaid on terav ja kibe raamat.

„Alustasin kirjutamist punktist, kus arvasin, et teen teatriga lõpparve,” rääkis näitleja, lavastaja ja kirjanik Jim Ashilevi oma värske raamatu esitlusel Haapsalu raamatukogus. „Ma ei näinud enam, kuhu edasi.”

„Leidsin end oma lemmikteatrist, et veenduda, et see kõik on mõttetu,” kirjeldas ta kibedat hetke.

Lemmikteater on Tallinnas sündinud ja koolis käinud ning praegu Haapsalus elaval Ashilevil kogu aeg olnud Von Krahli teater. Tegemist polnud tema arvates siiski millegi erakordsega – ükskõik, millega inimene tegeleb, tekib punkt, kus küsitakse, mis on selle mõte. „On aga äärmiselt valus, kui pead küsimuse alla panema oma kutsumuse. See teeb raamatu põnevaks – seal on sees intriig, väga siiras otsing,” rääkis Ashilevi.

Kirjade kirjutamises leidis näitleja katalüsaatori, kuidas otsida lahendust ja mõtestada oma kohta siin maailmas. Siis kutsus lavastaja Andres Noormets ta Vanemuisesse mängima nimiosa Shakespeare'i „Othellos”. „Olin lõpetanud teatriga ja tuli elu rolli pakkumine… Vastuoluline hetk, aga ütlesin kõhklematult jah,” rääkis Ashilevi.

Raamat jälgibki „Othello” prooviperioodil päev-päevalt näitleja sisemisi arenguid ja taandarenguid. Ashilevi ütles, et talle meeldib kirjutada just asjadest, millest ei oska kirjutada, võtta ülesandeid, mille lahendust ei tea.
„Armastuskirjad” kirjutas ta tempos, millega polnud harjunud. „Võtsin eesmärgi kirjutada iga päev, ükskõik, kui väsinud ma pole – et istun maha ja kirjutan ka läbi suure vaeva.”

Ashilevi arvas, et raamatust saavad üht-teist teada ka inimesed, kes ei hooli teatrist, sest oma koha otsimisega on kõik tuttavad. „Üldinimlik otsing teatrimarinaadis,” sedastas ta. Ashilevi ei välistanud, et läbielatu võib korduda: „Elu muutub, igaüks peab oma tegevusi teatud aja pärast ümber mõtestama, kogu aeg peab värskendust ja uut põhjendust otsima.”

Ehkki teatriinimeste töö ongi jutustada lugusid, kirjutavad näitlejad ja lavastajad üldiselt vähe. „Ju siis ei ole vajadust,” arvas Ashilevi. „Teater on kaduv kunst, võib-olla paljud teatritegijad ei hooli, mis neist järele jääb. Näitlejad on harjunud, et kolme tunni pärast on võib-olla parimast etendusest osa saanud ainult pealtvaatajad.”

Jim Ashilevi

Sündinud 29. augustil 1984 Tallinnas
Lõpetanud Tallinna inglise kolledži, audiovisuaalse meedia eriala Tallinna ülikoolis ja lavastaja eriala Viljandi kultuuriakadeemias. Kirjutanud näidendeid ning avaldanud lühiproosat ja luulet ajakirjades Vikerkaar, Värske Rõhk, Vihik ja ZA/UM.
Juhtis 2010–2014 telesaadet „OP!”.
Töötab 2013. aastast Von Krahli teatris.
Elab 2015. a septembrist Haapsalus.

Teosed
* Näidend „Portselansuits” (2007)
* Näidend „Nagu poisid vihma käes" (2007) – kultuurkapitali näitekirjanduse aastapreemia ja 2. koht näitemänguagentuuri näidendivõistlusel
* Romaan „Ma olen elus olemise tunne” (2011)
* Romaan „Kehade mets” (2015) – 3. koht kirjanike liidu romaanivõistlusel
* „Armastuskirju teatrile” (2016)

Allikas: Lääne Elu

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz