Mõnikord juhtub nii, et ajalehenumbris või uudislehe küljel satub lemmikloomade väärkohtlemise problemaatikaga seotud lugu lähestikku artikliga puudega laste, omastehooldajate või muidu sotsiaalmajanduslikult hädasolevate inimeste elukorralduse kohta. On hea, et sellest kirjutatakse, et avalikuks saavad seadusandlikud ja korralduslikud ühiskondlikud vead, sest ainult nõnda saab liikuda nende vigade parandamise poole, ainult nii tärkab vastav poliitiline tahe.
Kuid samas on kummaline, et absoluutselt alati vallandab selliste uudiste lähestikku esinemine kommentaariumis ja sotsiaalvõrgustikes emotsionaalsete arvamusavalduste laine, mille keskne etteheide on, et jälle tegeldakse loomadega, samal ajal kui tegelemist vajaksid hoopis inimesed. Jälle justkui peetaks loomade probleeme tähtsamaks kui vaeste ja vaevatud inimeste omi, jälle justkui pandaks loomade suunas huugama mingi müstiline ressurss, mis hädasti kuluks ära hoopis haigete ja väetite elu parandamiseks.
Just nagu oleks mõeldav ühiskondlikku elu organiseerida nõnda, et panustatakse ainult ühele väljale. Just nagu oleks mõeldav elada sellises maailmas, kus on võimalik ignoreerida üht probleemideringi ja tegelda vaid teisega. Just nagu oleks mõeldav näiteks selline asi, kus päästeteenistuse osas hoolitsetaks vaid selle eest, et oleks olemas kiirabi, samal ajal kui tuletõrje või merepääste vaadaku ise, kuidas saab.
Tahtmata kuidagi pisendada puudega inimeste muresid, ja omamata illusioone selles osas, kui kuritegelikult vähe neid praegune sotsiaalne hoolekandesüsteem tegelikkusesaitab, mõtlen ja ütlen ma siiski, et samasugune nappus, puudus ja häda valitseb meie toimetulemises lemmikloomadega – probleemid on mõlemad, mitte vaid üks neist. Tegelda tuleb mõlemaga, mitte vaid ühega neist.
Ükski inimene ei vääri kannatusi, kuid samamoodi ei vääri neid ka ükski lemmikloom, kelle saatus on algusest otsani ainult ja ainult tema inimeste teha. Ja siin tulebki oluline vahe sisse. Inimese puue või haigus on saatus, erakordselt halb õnn. Hulkuv ja hoolitsuseta lemmikloom aga pole mitte ebaõnn, vaid inimeste endi kätetöö.
Inimesel on mingigi võimalus end aidata, kui riik ei aita, tal on vähemalt lähedased, vähemalt võimalus rääkida oma olukorrast, võimalus abi küsidagi. Loomal neid võimalusi ei ole. Mahajäetud ja iseenda hooleks antud kass või koer ongi maailmas täiesti üksi, suutmata abi paluda või enda eest seista või kosta – kuid samal ajal on ka nende näol tegemist emotsionaalsete, tundlike, ka liigiti ja isenditi erinevates piirides taiplike ja intelligentsete olenditega.
Siinkohal teevad ülimalt, ülimalt tänuväärset tööd kõik varjupaigad ja sarnastes ülesannetes mittetulundusühingud, kes oma võimaluste piirides tasandavad teiste inimeste poolt tegemata jäetut ning peaaegu mitte millegi eest. Vähim, mida ühiskondlikul tasandil saab teha, on ühiskonna poolt natukenegi nende tööd hõlbustada. Ja kui me inimestena pole veel seal maal, et endale looma võttes ja oma loomal vabalt poegida, ringi hulkuda, teda ravimata haigustes vaevelda lastes, teda paksu metsa või maanteeserva või võõra linna parklasse maha poetades isiklikku vastutust selle looma käekäigu eest ei adu, tunne ega mõista, siis on maksurahast ühe pisku kulutamine meie pattude hüvitamiseks üdini õigustatud ja hädatarvilik. Täpselt samamoodi, nagu on meie maksurahast teise pisku kulutamine puudega inimeste, vaeste ja väetite toetamiseks õigustatud, vajalik ja inimlik, aga seal meil pole vähemalt moraalset kohustust kinni maksta iseendi või oma liigikaaslaste vigu.
Üleüldse, nende sotsiaalsete sfääride kuludega on ju selline lugu, et mingil veidral moel on kõik omavahel seotud. Ka hüljatud lemmikloomad ja puudega lapsed, näiteks. Ma usun, et me keegi ei soovi näha oma kodu-kortermaja keldris pesitsevaid ja üha suurenevaid kodutute kasside horde, kust levivad üle terve maja kirbud, hais, seen- ja nakkushaigused. Me keegi ei taha kohtuda linnaservas jahti pidavate hulkuvate koerte karjaga. Kes südames hirmsasti on oma maksuraha loomadele kulutamise vastu, on mõistuse toel kindlasti nõus oma pisku taoliste probleemide vältimiseks kulutama. Ja kes juba loomade, „vähemate vendade“ jaoks on nõus näpuotsaga tilgutama, annab inimeste jaoks nagunii.
Aidi Vallik,
kolumnist
