Seljakotiga Austraalias. Kelli Seiton: tehasetööl

Kelli Seiton

„Õeh, jälle eestlased! Muidugi, nii oligi arvata. Te olete igal pool,” nentis mu ülemus veinitehases, kui vaatas nimekirja tema meeskonda määratud hooajatöötajaist. Pärast mitut aastat eestlastega töötamist muigas ülemus sealjuures rahulolevalt.

Eestlaste töökusest rääkimine kõlab küll äraleierdatud enesekiitusena, ent ikka ja jälle selgub, et oleme siinsel hooajatööturul hinnas.

Üks hea näide on seesama Casella veinitehas, kuhu tööle kandideerimisest kirjutasin eelmise nädala lehenumbris: nii mõnigi meist on võtnud tehase tööintervjuuks ette tuhandete kilomeetrite pikkuse teekonna. Nii ka mina. Viimasel kahel Austraalia suvel – jaanuarist märtsini – olengi seal koos ligi kolmekümne eestlasega veini teinud. Kolmkümmend on palju, kui arvestada, et ettevõte palkab igaks hooajaks umbes sada ajutist töötajat, kellest suur osa on kohalikud. „Mulle on igal pool öeldud, et kui ma tagasi tulen, siis võtaksin oma eestlasest sõpru kaasa. Me oleme kõvad töörügajad!”pakkus Casellas töötanud Triinu eestlaste populaarsuse põhjust.

Töö veinitehases nägi välja nii, et suurte metalsete tsisternide vahel vilksasid töölised, seljas neoonkollased ja -oranžid särgid, peas vastava värviga kiivrid ja jalas mustad töömehesaapad. Kollased olid püsitöötajad, oranžid hooajatöölised. Minu töö oli viinamarjapurustajas. Paljaid varbaid puust tünnides marjade sõtkumiseks siin vaja ei läinud – kogused olid varvaste jaoks tohutud ja puust tünnegi polnud. Selle asemel olid hoopis 30 tonni mahutavad metalsed masinad, mis saatsid marjad olenevalt värvist otse tsisterni või pressi. Punased purustatud marjad liikusid 220tonnistesse tankidesse, valged veel eraldi marjapressi. Mina juhtisin kogu seda liikumist tsentraalse arvuti abil ning jälgisin, et press või tank ootamatult täis ei saaks. Veinitehases töötamine oli huvitav ning eestlased tööga rahul.

Minu teine tehasetöö oli hoopis erinevat nägu, kui välja arvata asjaolu, et ka siin võisin tööl tihti vaid eesti keeles rääkida. Puuvillapuhastustehases oli töö igav ja nii lihtne, et selle õppimine võttis heal juhul pool tundi. Raskem osa oli kuus päeva nädalas 12 tundi igavat tööd teha. Mina seisin iga päev koos paarilisega tehase liini ääres viimase lülina ja pakendasin puhastatud puuvilla. Tööpäev möödus enam kui 200kiloste puhastatud ja kokku pressitud puuvillapakkide keskel. Ikka ja jälle rebides valgest pakist tükki näidiseks, sildistades ja sulgedes juba pakendatud kotti. Üks ja sama tegevus kordus umbes iga minuti tagant.

Tehase teised ametid nõudsid vähem korduvaid tegevusi. Nii mõnelgi ametikohal oli peaaegu pool tööpäeva ette nähtud passimiseks. Ja nagu üsna pea selgus, oli isegi passimine mõnegi kohaliku noore jaoks liiga raske. Danielle, 20aastane rõõmsameelne kohalik neiu, võttis oma elu teise töö, tehase koristamise, ette rahulikult. Oli pooltunde, kus ta seisis nurgas ning liigutas aegluubis suurt harja edasi-tagasi. Samas tempos kühveldas ta kärutäit tolmu prügikasti, kusjuures labidat hoidis ühes käes ning korraga oli sellel peotäis mustust. Üsna pea tabasid Danielle’i ärevushäired uute ülesannete õppimisest, ta hakkas lonkama, sest pahkluud valutasid, seljavalu sundis arsti juurde. Eesti tüdrukute jaoks oli koristamine üks lihtsamaid tegevusi, isegi pedantlikumal koristajal said ülesanded tehtud poole tööpäevaga.

Koristaja ametit sai proovida ka Ned, 19aastane pikk poiss naaberlinnast. Esimese kuu jooksul õppis Ned teiste ameteid. Kuna tehasetöö oli lihtne ja enamik meist sai oma ülesannete kõrvalt näiteks ka raamatuid lugeda, tähendas see Nedi jaoks sisuliselt iga päev kellegi kõrval seismist, istumist, olemist. Ühel päeval otsustati, et Ned hakkab koristama. Saab täitsa oma ameti. Esimesel treeningpäeval kadus Ned järsku ära. Koristajaamet talle ikka ei sobinud ja nii läks ta tagasi oma lemmikkohta seisma. Järgmisel päeval proovis poiss koristamist uuesti, nüüd juba üksi. Aga üsna pea nägi Ned õnnetu välja ning hakkas kaebama kord selja-, kord jalavalu üle. Valud möödusid, kui ülemus ta koristajakohalt traktoristiks määras, mis tähendas, et ülesandeid jäi kaks ja neidki tuli teha pooleteise tunni tagant. „Aga ma hea meelega ainult istukski!” kirjeldas poiss mulle oma lemmiktööd.

Muidugi ei ole kõik Austraalia noored Danielle’i ja Nedi nägu. Puuvilla puhastustehases, kus töötasin, on aga igal aastal paar Danielle’i ja Nedi tööle sattunud ja ma ei imestagi, et eelmise aasta kolmest eestlasest sai selleks aastaks juba 11. Meile anti hooaja lõpus kaasa õpetussõnad: järgmisel aastal saatke siia palju eestlasi!