0

Hea tuju maaletooja – ansambel Klots

Lemmi Kann

Lemmi Kann

lemmi.kann@le.ee

Ansambel Klots. Foto: Tõnis Krikk

Klots Haapsalu 2016 web Tõnis Krikk13

Klots soojendas Valge Daami päevade ajal kuulsat Ultima Thulet. Foto: Tõnis Krikk

Haapsalul on aastakümnete jooksul alati olnud oma bänd või mitugi. See tiitel on nüüd Klotsi käes. Kuigi vahepeal tundus, et nüüd see järjepidevus katkeb, läks siiski teisiti.

„Meil on kõigi nende aastate jooksul olnud ilusaid ja põnevaid hetki, aga sellist väljakutset küll mitte. Vägev!” tunnistas lõõtsamees Anto Siimson enne kontserti, kus Klots pidi soojendama Eesti rokisaurust Ultima Thulet. Klotsi mehed loodavad, et see kontsert Valge Daami päevade ajal aitab kaasa, et bänd pärast mõningat pausi uue, eriti kõva hoo sisse saaks. „Et tuleks üks korralik stardipauk!”

„Vägev oli!” kiitis Anto pärast kontserti. „Sellist bändi soojendada… no ei olnud selline tavapärase õhtuse kontserdi tunne,” muigas ta.

Ultima Thule meestega lava taga vennastumiseks ei läinud, sest alguses oli üks ametis ettevalmistustega, pärast teine, aga Ultima-meeste näol olla mõnus muie mängelnud küll – ju siis meeldis. Publikule ilmselt ka, sest keegi pole nurisenud.
Õieti pole keegi kunagi Klotsi üle kurtnud. Öeldakse hoopis, et vahva ja lõbus bänd on.

Neli Läänemaa meest

Neli Haapsalu meest said kokku 2009. aastal: Ott „Ott” Vallik trummidega, Anto „Anto” Siimson lõõtsaga, Indrek „Ints” Kalda basskitarriga ja Marek „Mäx” Lamp akustilise kitarriga. Igal mehel oli täiesti erinev muusikaline taust: Antol rahvamuusika, Ints oli punkbändis mänginud, Mäx oli progemees ja Ott metal’i mees. Kohe esimestest kordadest hakkas see kummaline kooslus aga suurepäraselt tööle, proovid läksid ladusalt ja loomingut tuli suure hurraaga.

Klots hakkas tegema peamiselt omaloomingulist ja natuke naljakat muusikat, mis on inspireeritud nii eesti kui ka teiste rahvaste rahvaluulest ja -muusikast. Ise on mehed oma stiili nimetanud naiiv-folkrokiks, sest tõsimeelsus ja mis tahes autentsus ei ole kohe kindlasti Klotsi rida.
„Indrek on meil väga hea viiside kirjutaja ja väga paljud lood on Oti naise Aidi kirjutatud sõnadel,” selgitab Anto.

Mõistagi tuleb igal bändil endale ka nimi valida. „Nimega oli selline lugu, et see valiti ära ühes proovis, kuhu mina minna ei saanud. Järgmises proovis sain teada, et bändi nimi on Klots,” meenutab Anti muheldes. Selle nime olevat moka otsast poetanud Mäx. See kõlas ühtaegu nii mõnusalt ja tõhusalt, et kõik olid kohe nõus, ja selle nime all siis rahva ette ilmutigi.

Esimene avalik kontsert oli 12. septembril 2009. „See kontsert oli väga kõva emotsiooniga, kuigi bänd oli veel natuke toores. Mul on lugude nimekiri siiani alles – oli vist kaksteist või kolmteist lugu. Rahvale läks kohe korda ja stardipauk oli tehtud,” räägib Anto. Varsti kutsuti neid juba ka Eesti teistesse nurkadesse mängima.

Oti lahkumine

Vahepeal jäi aga Klots ilma trummarist. Bändi asutajaliige Ott läks kaks aastat tagasi koos perega Tartumaale elama ja otsustas, et nii pika vahemaa tagant ei jagu jaksu bändiga tegelda. Viimane kontsert, mille Ott Klotsiga kaasa tegi, oli 2014. aasta augustis. „Meil kolmel – Intsul, Mäxil ja minul – oli tahtmine suurt bändi edasi teha, sellepärast et meile kuidagi väga meeldis see Klotsi-asi. Me ei tahtnud seda asja pooleli jätta,” jutustab Anto.

Ilma trummarita vajus bänd vahepeal aga varjusurma. Eelmisel aastal jäigi Klotsil Valge Daami päevadel esinemata, sest uus trummar oli küll leitud, aga selleks hetkeks oli Valge Daami päevade kava juba lukus.
„Kuna üle-eelmisel aastal oli Valge Daami päevade mäng meil igavesti vägev, siis seekord ma võtsin juba aegsasti (Gülnar Murumägi, Haapsalu kultuurikeskuse direktor – toim.) ühendust.”

Nii saigi Klots koos uue trummariga seekord eriti auväärse koha kultuurikavas – soojendada Eesti rokilegendi Ultima Thulet.

Klotsi trummariks sai Heigo Siitsmann. „Istusime maha ja mõtlesime, kes võiks olla meie uus trummar, kellega meie oleksime rahul ja kes oleks meiega rahul ja kellega oleks hea koos mängida. Meil läks põliste Haapsalu meestena tegelikult mõte üsna ruttu Heigo peale – Heiks mängib ju juba vanast ajast trumme ja on ka muidu väga tore inimene, kellega on alati hea koos olla, juttu ajada ja pilli mängida.”

See oli eelmisel talvel. Mindi Heiksi jutule. Mees võttis väikse mõtlemisaja ja ütles siis „jah”. Saadi kokku, tehti esimene proov. „Sobis väga hästi! Ideaalselt! Meil kõigil oli selle üle väga hea meel. Oligi otsustatud – vokaalinstrumentaalansambel Klots jätkab!”

Esimene ülesastumine oli eelmise aasta juunis Heiksi sõprade, motoklubi Müristaja üritusel, mis korraldati noorelt lahkunud mootorratturite mälestuseks. Rahvast oli palju, kontsert läks hästi ja Klotsi debüüt uue trummariga oli edukalt sooritatud. Tulid aina uued mängud ja Klots oli pärast vahepealset vaikelu jälle rahva ees tagasi.

Järgmine suurem mäng on Klotsil Haeska Sügislaadal. Selle aasta järgmine kõige suurem ja olulisem mäng on aga vana-aastaõhtul Talumehe kõrtsis. „See asi pandi juba kevadel paika,” teatab Anto. Aga enne seda tahavad Klotsi-mehed mõned lood linti teha.
„Ega siin enam pääsu ole – mängime aga edasi!”

Kuidas Klots sündis
Jutustab bändi asutaja Ott Vallik

Ma hankisin endale Rolandi trummimasina, millel olid folgikallakuga trummisaundid. Hirmus põnev pill muidugi ja ma tahtsin sellega ikka ka midagi korda saata. Pärast üht Anto sõud endises Klubi 8-s astusin talle pärast konsat ligi ja ütlesin, et äkki saaks ükspäev kokku – mul on selline uus ja huvitav pill ja vaataks, mis värk on. Kogemata saimegi kokku ja asi hakkas klappima. Antole vist hakkas ka meeldima.

Siis läks juba jutuks, et hakkaks bändi tegema. Helistasin Kalda Intsule ja Mäxile ja siis saime juba neljakesi kokku. Eks me alguses plõnninud niisama, õlut kulus rohkem, kui muusikat tegime.

Ühel hetkel esitas Klubi 8 ultimaatumi – nii, kutid, viieteist päeva pärast teete kontserdi või jääte tasuta proovikast ilma. Me siis tegime viieteist päevaga viisteist lugu, astusime üles ja kõik oli väga fain. Nii see läks.

Kui Tartusse kolisin, siis alguses oli küll selline kehva tunne, et kuidas ma selle värgi siin kõik maha jätan… Teiselt poolt oli selline mõte ka, et siin Tartu kandis on nii palju muusikuid, et küll ma siin midagi jälle kokku klopsin. Aga sellega on muidugi see asi ka, et kes liiga palju valib, jääb ilma (Ott naerab – toim.).

Praegu mängin siin omaette oma talu aida all. Mul ongi rohkem huvi lihtsalt pilli harjutada. Kui päris aus olla, siis olen nii laisk, et kui mõni pillimees nüüd siia metsatallu sisse ei jaluta jutuga, et hakkame bändi tegema, siis ma vist ei viitsi kah (Ott naerab – toim.).

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Pook
Pook

Meil siin ka üks muusik jõi oma pillid maha

wpDiscuz