0

Ajas kulgev Ultima Thule

Kristjan Kosk

kristjan.kosk@le.ee

Ultima Thule Sibul Vaigla Foto Tõnis KrikkRaul Vaigla ja Riho Sibul ei lase end kulgevast ajast häirida. Foto: Tõnis Krikk

Ajame Riho Sibula ja Raul Vaiglaga juttu Augustibluusil tunnike enne seda, kui mehed lähevad lavale koos paljude teiste muusikutega, kel on olnud õnn lava jagada Slavka Kobriniga, kes sel aastal ootamatult lahkus. Vaigla ütleb, et pole arvet pidanud, mitmendat korda nad Augustibluusil on, aga üsna algusest peale. „Aga pärast seda, kui Augustibluusi pealava toodi piiskopilinnusesse, pole me Augustibluusil Ultimaga esinenud,” märgib ta ja lisab, et muudes projektides on neid Rihoga Haapsalus ikka kuulda saanud.

Vaigla ja Sibul meenutavad Augustibluusi algusaastaid soojade tunnetega. „Alguses oli ta veel selline väike, aga juba siis väga tore üritus.”

Augustibluusile tulid nad seekord oma vana hea bändikaaslase ja sõbra Slavka Kobrini pärast. Vaigla meenutab õhtut selle aasta aprillis, mil Ultima Thule esines Rock Cafes. „Just samal nädalal oli lahkunud Andrus Vaht. Me pühendasime talle Slavka tehtud loo „Lennelda priiks”. Järgmisel päeval tuli teade, et Slavka suri eelmisel päeval. Võib-olla et samal ajal, kui meie mängisime „Lennelda priiks”, läks Slavka ära. Sa võid tagantjärele mõelda, et ta andiski meile märku, et kuulge, sõbrad, ma olen siin teie juures! Nagu oleks tema hing meie juures käinud. Ega me tea ju seda,” räägib Vaigla ja nendib, et tavaliselt mõeldakse sellistele märgilistele kokkulangevustele hiljem. „Kui asjad satuvad ühte aega ja ruumi, siis mõtled, et nii pidigi olema.”

Ühe märgilise lahkumise võib sellesse ritta veel lisada – nimelt oli Slavka Kobrin Prince’i loomingu austaja, kes samuti aprillis paremaile jahimaadele lahkus.

„Tähenduse annavad asjadele ikka inimesed,” märgib Sibul.

Raul Ukareda on öelnud, et ilma Slavka Kobrinita poleks Ultima Thule kindlasti selline, nagu see praegu on.

Vaigla meenutab, et Ultima Thule algusaegadel sündisid lood just Sibula ja Kobrini koostöös, nagu juba mainitud „Lennelda priiks”, „Tuvi jäljed” ja bändi üks kuulsamaid lugusid „Kassitapp”. „Need on need laulud, mis on jäänud meie hittideks ja mida alati tahetakse kuulda. Ilma nende lugudeta ei ole ühtegi meie kontserti. Publikul on oma nostalgia, nad tahavad neid lugusid saada ja tihtipeale neid vist väga ei huvitagi meie uued lood, aga me tahaks ikka neid uusi ka rahvale mängida,” naerab Vaigla. Aga see aastakümneid tagasi külvatud muusikaline seeme tagab just selle, et truu publik on alles, kellele saab bänd oma uusi lugusid mängida. „Praegu me üritame kontsertidel ikka uusi lugusid rohkem mängida,” muigab Vaigla.

„Nende vanade laulude kohta võiks sama hästi öelda, et ka Ott Arderita või Peep Ilmetita ei oleks sellist Ultima Thulet,” sekkub Sibul. „Laul koosneb ikka kahest osast, millest üks on sõnaline osa. See on minu meelest nii ilmselge ja ma mõnikord imestan, et inimesed selle unustavad. „Kassitapp” on sama palju Slavka kui ka Ott Arderi lugu.”

Sibula sõnul on talle viimasel ajal jäänud see fenomen silma just hea sõbra Alo Mattiiseni isamaaliste lauludega seoses. „Räägitakse kogu aeg Alo Mattiiseni viiest isamaalisest laulust. Alo neid tekste ei kirjutanud – seda tegi Jüri Leesment. Need peaksid tegelikult olema Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi viis isamaalist laulu,” rõhutab Sibul. Ilma hea tekstita ei saa olla ka head laulu.
Jüri Leesment on viimastel aastatel ka Ultima Thule tekstikirjutaja.

Sibul möönab, et mõned Ultima Thule algusaegade laulutekstid on ikka väga kõvasti omas ajas kinni, aga enamikul juhtudel pole vahet, kas neid lauldi 20 aastat tagasi või lauldakse praegu.
„Me püüdsime ajakajalisust vältida – me tegeleme rohkem selliste igavikuliste teemadega,” ütleb Sibul.

„Aga kes teab sellest ajast midagi, kust on pärit näiteks ka populaarne teleseriaal „ENSV”, siis neil on vanemate tekstidega muidugi mingi oma suhe. Ega me mõtle tegelikult selle peale, kas praegu on mingist asjast, näiteks Moskva ajast või soome keelest aktuaalne laulda või mitte,” räägib Vaigla. „See on üks lugu, üks hetk – ja see on tore!”

Järgmisel aastal saab neid hetki Ultima Thulel kokku 30 aasta jagu. Praegune koosseis on koos mänginud 25 aastat. Väga soliidsed arvud mõlemad.

„Meil on lihtsalt õnne olnud ja nii ongi,” seletab Sibul bändi pikaealisust ja kestvat populaarsust.

„Me ei saa anda noortele soovitust, et tehke nii ja ärge nii tehke. Sa lihtsalt hakkad kulgema ja kui vool on enam-vähem ühes suunas, siis asi kulgebki. Me oleme ju kõik mingil ajal eraldi projekte teinud, aga kui öeldakse, et tule lavale, siis me oleme kõik üks ansambel,” lisab Vaigla.

„Mis siin meie käest pikaealisuse kohta küsida – küsige Kukerpillide käest!” poetab Sibul muheldes.

„Nende kõrval me oleme poisikesed!” teatab Vaigla. „Me võime nii kaua mängida, kui tahame, aga Kukerpillid on ikka meist vanemad!”

Homme õhtul on Ultima Thule kogu oma hiilguses üle mõne aja taas Haapsalus. Kui aga meestel sõnasabast kinni võtta, on „Kassitapp” garanteeritud.

 

Ultima Thule

Reedel, 19. augustil kell 18.30 piiskopilinnuses

Soojendab ansambel Klots (Haapsalu)

Pilet 5 eurot, eelmüügis Piletilevis

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
trackback
Fotogalerii: Ultima Thule Haapsalu piiskopilinnuses | Lääne Elu

[…] Ultima Thule tähistab järgmisel aastal 30. tegutsemisaastat. […]

wpDiscuz